If we're strong enough to let it in, we're strong enough to let it go.

Millegipärast tundub, et kõige raskem ongi ära joosta mineviku varjude eest, mis pidevalt tasaselt kannul käivad. Ootavad, mil nostalgiaudu õrna tekina peale langeb ning hing hellalt mälestustesse sukeldub, et valveta jäänud mõistust ning südant kartmatult rünnata saaks. Kasutada ära olukorda, kus ratsionaalsus ja reaalsus kuhugi musta auku ära kaob ning järele jäävad vaid lõpmatud illusioonid. 

Hoolimata sellest, et tegelikkusele otsa vaadates, tekib paratamatu arusaam sellest, et see, mis kord oli, on paratamatult aja jooksul hoopis teise kuju võtnud. Oleme inimestena juba niivõrd erinevaid teid läinud, et kõik see, mis tookord ühendas, on liimist lahti tulnud. Kuid naljakal kombel on sellistel nõrkusehetkedel, mil pea õhulossides ringleb, nii lihtne taas samm või isegi kaks tagasi minevikku astuda. Olenemata sellest, kui loogiline ja õige lahtilaskmine ka poleks.  Uskuda, et see inimene, need üle huulte libisenud sõnad, läbielatud hetked ja piiritud tunded on veel kuskil sügaval peidus olemas. Uskuda, et elu ning meist olenematud asjad lihtsalt astusid meie vahele. Sest mõnikord on lihtsam uskuda uskumatut ja loota mingitele kummalistele imedele, kui et öelda viimaks ei ja astuda samm edasi. 

Selleks, et siis järgmisel hetkel taas aru saada, et selliseid asju juhtub ainult filmides ning tark tegu oleks lihtsalt asju aktsepteerida ning iseenda tulevikku vaadata. Sest inimesed ei saa elada minevikus.
Kuskile jääb ka kummitama lootus, et kui oleme kord suutnud kõik need asjad enda sisse lasta ning mahutada, peaksime olema suutelised neist ka mingil hetkel lahti saama. Kõik see võtab aga ainult aega. Raske on see elu.