The quieter you become, the more you can hear.


Kuidagi on selline tunne tekkinud, nagu oleks ringiga algusesse tagasi jõudnud. Leidnud taas tee gümnaasiumiaegsete kodusoojuse ja unistustega segunenud tunnete juurde, mis silme ette kerkinud pildiga eesootavast tulevikust kaasnesid. Ainult et sel korral on kõik juba kuidagi läbi käidud. Mingil määral on unistusi jahitud, kooliteed käidud, vanemaks saadud ja elutarkust õpitud. Ja nüüd olen jälle siin. Kodus. Sealt, kus kõik alguse sai. Istun ja ootan aja vaikusesse tiksudes teadmatuses, et mis nüüd edasi saab. Oleks keegi vaid varem öelnud, et suureks kasvamine nõnda keeruline on - ilmselt oleksid paljud juba etteruttavalt viimase juhtumisest keeldunud ja end lapsemeelsesse ning muredevabasse mulli lukustanud. 

Eks see kodusolek tekita minus ka omamoodi sisemist konflikti. Minu armas väikelinn suudab olla ühteaegu nii väiklane ja lämmatav kui ka hinge kosutav ning tasakaalustav. Just mõned päevad tagasi, mil toas olles ning tulevikuplaane mõtteis luues kerged hallid hirmupilved pea kohale kerkisid, astusin uksest välja ja suundusin siinsetele keset rohelist metsa lookevatele radadele jalutama. Raske on isegi sõnadesse panna seda ilmatut rahutunnet, mida see paik taolistel momentidel hinge suudab paisata. Just nagu oleks see segu kunagi toimunud minu hetkedest ja mällu jäädvustunud mälestustest, lisaks kõikidele nendele lugudele, mida kõik need tänavad ja metsarajad juba ammu enne minu sündi näha ja kuulda on saanud. 

Ning mulle meeldib mõelda sellele, keset looduse ilu ja vaikust, mis kõik on siinsamas kunagi juhtunud. Kes on minu asemel seal jooksuradadel sügavalt hingates ning kõigile maailma asjadele mõeldes tallanud, kes kunagi oma esimese kallimaga ettevaatlikult ja kergelt ärevil olles suudlust jaganud või kes sõprade ringis salaja esimest korda enne klassidiskot kesvamärjukest on maitsta saanud. Sellised triviaalsed asjad, mille peale ehk ei peakski tulema, kuid ometi on kõik need sündmused millalgi meie eludes märkimisväärset rolli mänginud ja hiljem pikkadeks tundideks kõneainet andnud. Sest ilmselt ei tule minu elus enam iialgi tagasi neid hetki, mil võisin koolikoridoris päevast-päeva ringi uidates ootamatult täiesti tundmatusse poissi ülepeakaela ära armuda ning kuidas siis klassiõdedega, keda kummalisel kombel sarnane saatus (õnneks küll teiste poistega!) tabanud oli, iga pilgu või naeratuse üle kihistada ja lõpmatult rääkida võisin. Samuti kuidas niiskest ning külmast sügiseõhust pakatavad varahommikused kehalise tunni metsajooksud ning orienteerumised puhtast kiusust vastumeelseks olid muutunud, kuid mida võiksin lausa vabatahtlikult nüüd heast meelest ette võtta. Või kuidas klassiõhtud oma veidrate ning kohati isegi piinlike mängude ja juhtumitega nüüdseks nii vahvateks anekdootideks on kujunenud, mis teisi klassikaaslasi kohates mingil hetkel alati jutuks tulevad (sini-must-valge või tõde ja tegu, anyone?). Või kuidas tolleaegse koolidisko, kuhu ka naabruses asuva spordikooli kutid alati elevust tekitama tulid, kõlaritest plärtsus vali drummi ja bassi muusika ning saalikardina taha oleva puldi juures lõbutsevate "DJ-de" juurde pääsesid vaid kõige popimad ja "pahamad" poisid ja tüdrukud. Ja kuidas kooli saal oli alati tantsivat rahvast pungil täis. Asi, mis minu kooliaastate möödudes vaikselt unustuse hõlma hakkas vajuma. 

Ja sealsamas, kõrgete puude kohinas kõndides tabasin end mõttelt, et ma ei taha iial kaotada enda mälust neid hetki ja emotsioone, mis end selle väikelinna ja minu lapsepõlve ning noorusajaga on sidunud, kuigi tunnen neid enda mälust juba vaikelt libisemas. Sest neid kerge nostalgiaudu ja kummaliselt rõõmsa tundega kaetud hetki saan ma läbi elada vaid siin. Liigeldes vaid nendel tänavatel ja metsaradadel, kuhu pea igale nurgale on mõni mälestus oma märgi maha jätnud. Ei mäleta ma suurelt jaolt enam lootusetu "armastuse" südamevalu või suurt soovi siit võimalikult kaugele maailma pakutavaid võimalusi avastama ja ära kasutama minna, meeles on vaid hea, soe ja siiras. Ajasõel on teinud oma töö.
Tulles tagasi alguses mainitud kergele tulevikunoodile, siis ma siiralt loodan, et kuigi mu edasine elu viib mind siit väikelinnast siinsete võimaluste puudumisel ja muude elu keerdkäikude tõttu ilmselt kuigivõrd kaugele, loodan, et need minu hetked jäävad minust siia siiski maha ning ärkavad mingil moel ikka ja jälle koos minu taastulekuga eredalt ellu.



Kommentaare ei ole: