...when they talk about something they really love with passion in their eyes.
Viimasel ajal olen aru hakanud saama nendest muutustest, mida viimased kaheksa kuud endaga tasapisi kaasa on toonud. Ei oleks osanud arvata, et tegelikult vaid viivuks üle lahe põikamine sedasi kogu minu elukorraldusele võiks mõjuda, kuid eks need muutused tasa ja targu vaikselt ellu on hiilinud ning nüüd hakkavad ükshaaval ka oma mõjuvõimu testima. Kuigi samm augustist tänasesse päeva on olnud üüratu, seda tõepoolest igas mõttes, on selle sügavust ometi raske hoomata.
Mõneti ongi selline ääretult kummaline ning õige pisut ka tühi olla. Kuigi ideelises mõttes ning lähbi pähe loodud roosas pehme pilvekese uidates midagi ühtäkki teisiti minna ei ju võinuks, sest lõppkokkuvõttes jääb hinge ikka see naiivne usukübeke, et muu elu ju ometi edasi liikuda ei saa, aga võta sa näpust...Viimaks ongi kätte jõudnud aeg, kus tuleb tõdeda, et koos minu endaga on ajaga kaasas käinud ka kõik muu. Mitte miski ei seisa paigal. Kõik ongi olnud muutuste tuules. Mõned inimesed on loobunud ootamast, teised aga sootuks omas suunas liikunud. Kõige kurvem on aga jõuda sellesse punkti, kus märkad, et need pöörded ei ole minu eksistentsiga kahjuks sugugi arvestanud. Asjaolud ja inimesed muutuvad. Elu muutub. Ja tahes tahtmata kasvame mõnedest asjadest - ka eludest - paraku välja. Ja nüüd istungi kummalisel kombel omaette, teadmata, millises suunas edasi minna. Ei kuulu nagu siia, ei kuulu samas aga sinna ka. Kus see elu mind siis nüüd ootab? Kes ootab?
Aga mida olen veel täheldanud, et hinges on õide puhkenud sõnulkirjeldamatu ambitsioon midagi ääretult vahvat, lõbusat ja samas ka olulist korda saata. Midagi iseenda jaoks teha, mis tegelikult ka midagi tähendaks ja kogu kehale mõnusa energiasüsti annaks. Nüüd ongi see kõige raskem osa ees ootamas: tuleb see miski enda jaoks välja mõelda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar