It's up to you now

Viimastel päevadel olen palju mõelnud. Mõelnud inimestele, kogemustele, erinevatele hetkedele. Võib öelda, et olengi laias laastus terve elu üle järele mõelnud. Kõik on muutunud. 

Pärast mitmepäevast kraamimist ja pakkimist viimaks Tallinnast Tartu poole sõites aknast välja vaadates, ja seda põldude ja metsade sügava vihmase rohelusega segunenud ja roosakat kuma kiirgavat taevast silmates on hinges kohe päriselt väga soe olla. Eestis on meeletult ilus. Kuigi rohelust võib igal pool leida, ei ole ma suutnud seda maagilist valgust ning meeleolu, mida taolised sumedad, kuid samas heledavõitu suveõhtud loovad, mitte kuskil mujal kogeda. Olen selle hetkel peale samuti päris mitmeid kordi mõelnud, kuid viimaks selle sees olla on kuidagi kummaline ning arusaamatu. Tegemist ei ole enam väikese kõrvalepõikega, et koduigatsust leevendada. Nüüd ma tulengi viimaks päriselt tagasi. 

Eile õhtul, mil pärast nii-öelda viimast teeõhtut tüdrukutega enda toaukse selja taga kinni lõin ja seda tuba silmitsesin, mis mulle pea üheksaks kuuks kodu eest oli, hakkas veelgi kummalisem olla. Tuba oli ühtäkki tühi. Ilma kõigi nende elementideta, mis nii minu osaks said. Ei ühtegi pilti seinal või riideeset tooliäärel vedelemas. Tol hetkel rippusid akna kohal veel vaid minu sinised kardinad.  Kõik oli ebaharikult valge, kohati isegi steriilne.

Jah, Soome pole meist ju kuigi kaugel. Kõigest üle lombi, mis see siis ära sõita pole, eks? Aga ometi nõuab kogu teekond ometi päris mitmetunnist ettevõtmist. Vaimses mõttes oli minu teekond sinna isegi kaugem. Eelmise aasta augustis, kui Lahti rongijaamas enda tuutori autosse istusin ja me Mukkula poole teele asusime, ei osanud ma kogu eksperimendist suurt midagi oodata. Tegemist oli ju vaid Soomega. Sooviga midagi teistsugust teha ja soome keel suhu saada. Kuid oleks ma tol hetkel osanud aimata kuivõrd värvikirevaks ning uskumatult vahvaks seikluseks see Soomemaa minu jaoks saada võib. Kui palju erinevaid ja kirjeldamatult toredaid inimesi ma kohtan. Kui palju tuttavaid ning ka üksikuid, keda päriset sõpradeks kutsuda võin, ma endale leian. 

Seesama Soome muutis mind. Liigne oleks öelda, et tundmatuseni, kuid ilmselt piisavalt, et kogu läbitud protsessi tulemusi iseendas märgata. Seda tekkinud vabadust ja teistmoodi mõtlemist on raske selgitada, kuid ilmselt kõlab paralleelide tõmbamine silmavaate avardumisega kõige sarnasemalt. Veelgi raskem on aga selgitada vabadust selles võtmes, mis puudutab iseendaks olemist. Maailma, kus puuduvad piirid, mille loovad kohaliku elu ja olu reeglid, millega me paratamatult vähemalt mingites asjade kaasas peame käima. Kohta, kus paljude valikute tegija oled vaid sina ise, sest paratamatult ei ole kellegi teise peale loota või toetuda. Omamoodi sisemise üleskasvamise protsess, mis kõige paremini elama õpetab. 

Õppinud olen ma palju. Olen teada saanud uskumatult palju erinevate kultuuride kohta (eks 9 kuud koos korealannaga ühes korteris elades annab nii mõnestki asjast aimu) ning kui killustunud me tegelikult ka ühe pisikese Euroopa kohta oleme. Me püüame olla niivõrd sarnased ja kogu aeg üksteisega integreeruda, kuid kõiki neid pisikesi erinevusi ja nurki meis endis ei anna lihtsalt sirgeks lihvida. Ilmselt ei tohikski, sest see kõik muudabki meid nõnda erinäolisteks ja huvitavateks. 

Samuti õppisin, et hispaanlased, erinevalt näiteks sakslastest, ei ole lihtsalt minu tüüpi inimesed. Või et leiva- ning pagarikultuuri rahvastel on meeletult raske leppida soomlaste koorikleibade armastusega (minu sakslannast korterikaaslane sõi reaalselt 4 kuud tavapärase leiva asemel näkileibu ja riisiküpsiseid...). Või et Lõuna-Koreas ei müüda külmutatud juurvilju nagu meil. Või et see korealaste kimchi lõhnab ikka jubedalt, aga samas maitseb täitsa hästi. Ja et Eesti on tõesti E-stonia ja paljudest riikidest selles mõttes tükkmaad eespool. Samuti on Eestis pakutav haridus laias lastus ikka vähemalt minu arvates Soome omast tükkmaad etem ning siiani ei suuda ma mõista seda, miks see nõnda laialdaselt propageeritud on? Aga tegelikult võiks see pisikeste detailide nimekiri veel väga pikalt edasi minna...

Samuti õppisin aga väga palju enda kohta. Sain kinnitust nende asjade kohta, mis mulle südamelähedased on ja millest omamoodi kirg välja on kasvanud. Samuti mõistsin aga asju, mida seni tähele polnud pannud ning mida väga palju nüüd edasi tahaksin arendada. Olen aru saanud, et selles ilmas on veel nõnda rohkelt paiku ja asju, mida näha ja kogeda tahaksin. Olen muutunud palju avatumaks, leplikumaks, julgemaks ja iseseisvamaks. Paljud asjad, mida varem pidasin pigem imelikupoolseteks, on nüüd muutunud normaalseteks ja talutavateks. Õppisin iseendaga läbi saama ja iseenda peale lootma, teadmises, et saan hakkama, ükskõik, milline olukord mind ka ei tabaks. Õppisin palju rohkem rääkima ning enda maailma ja mõtteid avama, sest ühtäkki tundsin, et inimesed on sellest huvitatud ja tahavad seda enda maailmaga ühte põimida. Ja siinkohal ei pea ma silmas jutte sellest, et mis ilm õues on või kes kellega käib, kuigi ka neid tuli ette, kuid kohe päriselt südamest ning silmast silma rääkimist, mis kuidagimoodi iga lausutud sõnaga elu tükikese võrra paremaks ning ilusamaks muudab.

Kui ma nüüd oma esialgse eesmärgi peale soome keel selgeks saada mõtlen, siis kahjuks pean tõdema, et seda eesmärki ma ei täitnud. Muidugi olen ma hakanud tükkmaad rohkem aru saama, poes oskan asju osta ning saan paar sõna isegi kassiiriga vahetatud, kuid laias laastus on soome keel siiski veel lapsekingades. Tuleb loota, et ehk annab tulevik võimalusi selle lünga täitmiseks. Nagu eelpool mainisin olen ma samuti õige pisut üllatunud tasemevahes, mis puudutab meie ja Soome haridust. Võib-olla oli asi vaid Lahti koolis ning ka minu erialas (disaini õppivad vahetustudengid kiidavad kooli näiteks taevani ja isegi mõtlevad siin edasi õppida, mõni lausa Rovaniemis...), kuid kokkuvõttes ei ole ma kooliga väga rahul. Kuigi Erasmuse jaoks oli tase ideaalne, sest aega jäi ka igasugu muude vahvate asjade tegemiseks ja ei möödunud vaid koolipingi taga hommikust õhtuni istudes, aga siiski...minu jaoks oli tegemist liiga vaba süsteemiga, kus inimeste potentsiaali sugugi niivõrd palju ära ei kasutatud, kui oleks võinud. Paljudes ainetes, millelt ootasin väga palju, pidin pettuma. Kuid oli muidugi ka neid, mis algusest lõpuni vahvad ja huvitavad olid. Ja ka arendavad! Lõppkokkuvõttes olen rahul, et õpe oli inglisekeelne, sest keeletase on oluliselt ka seetõttu paranenud. Samuti on see kasuks eriala silmas pidades. Samuti olen tänulik nende tehnoloogiliste ja infrastruktuuriliste lahenduste eest, mida sain Lahtis õppides kogeda. Oli tunda, et koolidesse on raha panustatud ja hea õpikeskkonna loomisesse investeeritud. Fellmanniat ei unusta ma eal!

Kuid mida võin ma kokkuvõtteks veel öelda? Kõigile nendele, kes on kunagi Erasmuse või mõne muu õpilasvahetuse peale mõelnud, kuid pole mingil põhjusel seda teekonda ette võtnud - mõelge uuesti ja tehke ära! Tegemist on millegi imelisega, mida ilmselt kuidagi kahetseda pole võimalik. Erasmus arendab ning annab võimaluse kogeda midagi enneolematult lahedat. Mälestused ja sõbrad-tuttavad terveks eluks!