Eating is the only job that feeds you.

Vahepeal ma mõtlen, et ei tea, kas ma kunagi millestki muust ka kirjutan kui söömisest, kuid seni tundub, et teistsuguste asjadeni vähemalt hetke seisuga küll ei jõua. 

Eelmisel reedel korraldati Mukkula party roomis ehk teisisõnu keldris asuvas jalgrataste hoiupaigas, mis peamiselt klimaatiliste olude sunnil koosviibisteks kõige sobivamaks ja suuremaks paigaks on osutunud, esmakordselt meie esimene Restaurant Day. Kuna originaalversioon (infot leiad siit) andis inspiratsiooni kõigile, otsustati, et igaüks kokkab valmis seda, mis neile koduköögist kõige südamelähedasem või laialdasemalt tuntud on. Ilmselt ei oodanud keegi, et üritus sedavõrd edukas on, sest kohaleilmunud inimeste ja veelgi enam toiduga ei osanud keegi arvestada. Süüa oli nõnda palju, et sellega oleks võinud mõni mitu head kuud ära elada. Erinevatest eelroogadest ja snäkkidest, pearoogade ning väga paljude magustoitudeni välja. Söödud kalorikogus oli suure tõenäosusega lausa ebatervislikult suur, aga kõike ju pidi proovima...

Aga väga tore oli näha ja tuttavaks saada nendega, keda seni kohanud ei olnud, süüa ja veelkord süüa. 

Kuna meie köögi peale mõeldes sugugi kamavahtu, kiluvõileibu või traditsioonilist verivorsti-kapsast serveerida ei tahtnud, siis meisterdasin valmis ühe tõelise šokolaadi-rosinakringli, mille üle päris ausalt siiani ülimat uhkust tunnen. Mingil uskumatul kombel valasin sellesse vist tõesti kogu oma pühendumuse ja armastuse ning kringel sai lihtsalt täpselt selline, nagu üks korralik ja traditsiooniline küpsetis olema peaks. Karupesa kringliga muidugi paralleele veel tõmbama ei hakka, kuid kui juba enesekiitmiseks läks, siis maitse jõudis üsna samaväärsele tasemele...Ja ilmselt oligi kõige suuremaks komplimendiks see, et tagasi tulin tühja plaadiga ja järgmisel päeval postkastis retseptisoovid ees ootasid. Tõesti suurepärane tunne!

Aga ettevõtmine oli ääretult vahva ja kuulduste järgi paari nädala pärast samalaadne ees on ootamas. 

Kuna pühapäevaks oli planeeritud üks kenamat sorti õhtusöök, otsustasime poolatarist tüdruku Weronikaga ära kasutada nädalavahetusel pakutavat võimalust külastada tasuta jõusaali, mis suusahüppemägede kõrval asuvas hoones paikneb. Üllataval kombel on jõusaal, kus pisikesest pinnast hoolimata suurem osa korralikuks trenniks vajalikust atribuutikast olemas on, kõigile külastajatele avatud nii laupäeval kui pühapäeval ning seda lausa kella üheksast kolmeni. Minu jaoks oli see info üllatuslik, aga samas pean seda ääretult inim- ja tervisesõbralikuks. 

Kuid veel suurem üllatus ootas ees, kui jõusaali ukse lahti lõime ja hulga noorte inimeste asemel end pehmelt öeldes pigem pensioniikka jäävate inimeste keskelt avastasime. Jube kummaline oli kõigi nende pilkude all trenniga pihta hakata, kuid kella 12 oli plats peaaegu et puhas ja siis oli juba tükkmaad lõbusam. 

Hiljem ootas mind ees aga kokkamine ja tüdrukute võõrustamine. Menüüs oli mõnusalt kreemine seenepasta ja porgandimuffinid toorjuustukreemiga. Ja taaskord oli meeletult tore! Ja meeletult "kõht täis" olla...

Nädala alguses tutvustasin Weronikale ja ühele Lõuna-Koreast pärit tüdrukule kohalikku eesti kaupa müüvat poodi, mis mind iga kord täielikku hullustusse viib, kuna ühtäkki tunduvad kõik Kalevi kommid ja meie piimatooted, korralikust tumedast leivast rääkimata, imemaitsvad! Kaup on loomulikult võrreldes Eesti hindadega tunduvalt kallim (kui mälu mind ei peta, siis pelmeenipakk maksis näiteks 2.50€, kohuke 0.50€, 100g šokolaad 1.70€) Kuid kohustuslikus korras proovisime ära kohukese ja nii ilmselt selle maiuse levik laia maailma alguse saabki!