Täna õnnetult bussipeatuses seistes, keset maru tormituult ja vihma, tuli küll kerge ahastus peale. Kui juba kümmekond minutit kohapeal tammumist möödas oli ning külm korralikult nahavahele puges, pidin endalt küll küsima, miks ma ometi enda sihtkohaks riigi valisin, kus november on sama õudne, võib-olla ehk hullemgi kui kodus. Võib-olla oli asi selles pimedas hall-olluses, mis taevast kattis, just kui alasti tuult trotsivates puudes ning pühapäevases vaikuses, mis Lahti absoluutselt inimtühjaks jättis, kuid sel momendil oli üsna tühi ja emotsioonitu olla. Kuid hetkel, mil bussiuksed minu nina all lõpuks avanesid ning soojus mind viimaks tervitas, muutis kõik paremaks. Need lihtsad asjad...Ja kui ühtäkki ootamatult päike hetkeks taevas sirama hakkas, mõistsin, et ka kõige hullemad ning ebameeldivamad asjad siin ilmas on mööduvad. Tuleb vaid pisut kannatust varuda.
Aga tegelikult on nüüd küünlavalguses istuda päris vahva ning soe. Ja sedasi hakkab november ka vist õige pisut rohkem meeldima...
Fellmannias oli lugemisruumi üles riputatud pisike näitus - mõned pildid ka sellest.
Muusika:
Of Monsters and Men - Love Love Love
2 kommentaari:
Ohhhh, Kullakene!November ei ole meiesuguste jaoks!http://www.youtube.com/watch?v=mrgTwvEKxJg
No täpselt! Kusjuures olen nii tihti just sinu peale taolistes situatsioonides mõelnud. Ja kui tore oleks üheskoos kurta, kui vastik, paha ja kole november on. Aga koos peame vastu! Kallistan soojalt!
Postita kommentaar