I am only a moment away.

Uskumatu, et käes on juba november. Mitte kuidagi ei suuda hoomata seda, kui kiiresti aeg taaskord mööda libiseb, absoluutselt pidurdamatult. Kuid elu Lahtis pole seetõttu kuidagimoodi teises taktis liikuma hakanud. Tatsame rohke vihma ning ümbritseva halli udu saatel, mis juba hommikuti silmi lahti tehes endasse imeb - koos energia ja motivatsiooniga- aina rohkem pimeduse ning talve poole (kella kolme aegu hakkab päike, kui teda vahel näha on, juba loojuma). Olin juba suutnud unustada, kui muserdav kuu november minu jaoks on.

Õnneks on olukord koolis ka pisut positiivsemaks muutunud, st olen viimaks pidanud õppima hakkama. Seni meenutas koolielu pigem ühte suurt lusti ja lillepidu, mis tänu rohkele mitte millegi tegemisele ja vähese koormusele üsna laisaks muutis. Võib-olla tundus kõik kuidagi ebareaalselt lihtne minu möödunud aasta pärast, mil nagu orav rattas kahe kooli vahel siblisin ja kuidagimoodi kogu koormaga tegeleda üritasin. Sest eks inimene harjub asjadega, ka kõige raskematega, ikka üsna kiiresti. Ja sedasi meenutas nüüd äkitselt üleskerkinud kohustustekuhi üsna tugevat raputust, mis õnnelikul kombel kõik seni mööda ilma laiali lebanud tükid ühtseks tervikuks seadis. Viimaks tunnen, et ma tõesti teen midagi. Naljakas, kuidas tegevusetult istumine, vähemalt mind, pikemas perspektiivis end üsna kasutuna paneb tundma. Kuid nüüd olen suutnud end, suuresti tänu mahukatele book exam'idele, taas organiseerida ja toimima panna. Ja seda tõesti igas mõttes: aeg on planeeritud ning seetõttu motivatsiooni jagub igale poole: nii õppimisse, trenni kui ka pisikeste igapäevaste asjade tegemisse.
Ja ilmselt olen ma tõesti üks nendest inimestest, kes on täielikult kalendermärkmikute usku ning ilma nendeta jookseksin täielikult ummikusse. Armastan planeerimist ning kui viimaks on, mida planeerida, on tunne imehea.

Viimasel paaril nädalal olen hakanud tundma, et elan reaalselt tudengielu. Ma ei oska öelda, kas see on tingitud asjaolust, et olen veetnud rohkem aega raamatukogus õppides kui iial varem (ja kui efektiivne see on! Kus ma elanud olen?!) ning Mukkulas elu tänu mitmetele vahvatele üritustele palju värvikirevamaks on muutunud, aga kuidagi ta nii on läinud. Võib-olla tulebki selleks, et taolisi asju kogeda, reaalselt teiste tudengitega ühikarotte imiteerima hakata, aga kogemus omaette on see kindlasti. Midagi, mida endaga terveks eluks ilmselt kaasa võtan.
Olen korduvalt mõelnud, et ilma nende inimesteta siin, keda õnnelikul kombel olen saanud tundma õppida, ei oleks Erasmus minu jaoks pooltki seda, mida ta siiani on olnud. Ja kui pärast seda kummalist pikemaajalist protsessi, mille käigus hakkavad suurest erinäolisest pundist pisemad grupid välja kujunema ning ühtäkki leiad end täpselt nende inimeste keskelt, kes sinuga täielikult kokku klapivad ning kelle kõrval võid olla täielikult sina ise, koos oma rõõmude ja muredega, muudab see ilmselt ka kõige külmema inimese (ehk isegi mõne soomlase) üsna hellaks ja tänutundest pakatavaks. Need hetked, kui minu imearmas sakslannast korterikaaslane teatab, et esimese semestri lõpp ning ühtlasi ka 90% minu siinsetest sõpradest tagasi koju lähevad, on nüüdseks häbiväärselt väikese numbri X kaugusel, muudavad üsna nukraks. Mõned inimesed tahaks ju lihtsalt terveks eluks enda kõrvale püsima jätta.

Kuid ongi selleks korraks vist kõik. Avastasin, et mul on üsna palju pilte varasematest kuudest, mida veel postitada ei ole jõudnud. Kuid pisut päikesepaistet tänasesse halli päeva ei teeks vist paha?

Muusika: Alex Clare - Relax My Beloved