Maagilistest hetkedest, mil öö tasapisi vaikse välgu sähvides, lainete kohisedes, mis järjepanu kaldaga ühte loksuvad, ja minutite tiksudes hommikuks muundub, võikski ju jääda kirjutama. Samuti nendest imelistest maitsetest, mis suus proovimise ja katsetamise õhina saatel uskumatult just kui plahvatades omamoodi tormi tekitavad, mis keerisena terve keha elevusega nakatab. Sest erinevate maade toidukultuuri avastamine on minu jaoks midagi kirjeldamatult erilist. Kuid sellest mõni teine kord...
Ja siis veel nendest hetkedest, kus ühtäkki pärast pikka suve, kus kõik kuud, päevad ja tunnid omamoodi ühte patta on pistetud ja sageli ei mõista, milline neist parasjagu käes on, mõistad, kui oluliseks muutub ühe jalaga argielu halli rutiini astudes nädalavahetus. Ja kui vahvad ning teistmoodi on inimeste päris nägemine. Kuidas nad end järjepanu avavad, enda sisemisi tihedalt üksteise vastu laotud kihte näitavad. Lisaks veel need äratundmisrõõmu täis pikitud momendid, mil maailma kõige kummalisematest, lihtsamatest ja keerulisematest asjades rääkides märkad inimeste silmis süttimas sädet just nende asjade pärast, mis täpselt samu tundmusi minus endast tekitavad. Ja siis on niivõrd soe ja kerge olla. Teadmine, et mingil moel on võimalik siiski olla osa suurest tervikust endast. Või kui teistmoodi on veeta tunde tantsupõrandal, ümbritsetuna hoopis teistsugustest inimestest ning siirast hoolimatusest ülejäänud maailma vastu, sest sel hetkel on need inimesed, need kingitud naeratused ja need emotsioonid, mis muusikaga segunevad, midagi, mis siiani kogemata on jäänud. See on Erasmus.
 |
Kutid oskavad patsi punuda küll!
 |
 |
| Halli |
 |
| Mukkula ööpimeduses |
Muusika:
Walk The Moon - Anna Sun
1 kommentaar:
I like your sunrises / sunsets.
Postita kommentaar