Lahden Satama

Lahti on mõnes mõttes üsna emotsioonitu linn. Tänavaid mööda kõndides ei juhtu just palju nägema arhitektuuri, mis millegi tõeliselt erilisega silma paistaks. Pole rohkelt mingitele ajastutele unikaalseid detaile, struktuuri või materjale. Palju on sarnasusi, mis iga päevaga aina ühehülbalisemaks muutub, kuid seda mitte negatiivses mõttes. Rikkalikult leidub päikesevalguses punakalt helendavat tellist, mis ajahambust veel puremata on jäänud ning justkui ühe pintslitõmbega valgeks võõbatud kortermaju. Uskumatult palju on rohelust - niivõrd palju puid pole ma mitte üheski linnas varem näinud. Ja ilmselt süstib see inimestesse ka rohkelt energiat, mis neid aktiivse eluviisi poole suunab, sest nii palju sportivaid inimesi ei ole ma ka ühes kohas korraga liikumas näinud. Võib-olla on see ka lihtsalt soomlastele omane tunnus...
Kuid jah, Lahti on väga noor linn. Seda on lausa õhust tunda. Omamoodi tärkav, tohutult kasvamispotentsiaali omav, arenev. Värske. Ja kuigi ma sageli pöörase vaimustusega pea laiali ning silmad taeva poole suunatuna mööda tänavaid ringi kõnnin ning ootusärevalt vanemaid maju, mille iga detail omamoodi lugu räägib, vaatan, ei tunne ma nende vähesest olemasolust siin niivõrd puudust. Sest ma tean, et kodus ootab mind terve rodu neid tänavaid, kus iga hoone minu jaoks absoluutselt eriline ja imeline on. Ja et siin võivadki asjad hoopis teistmoodi olla.

Aga sellest hoolimata on viimase kolme nädala jooksul tekkinud need paigad, kus mulle meeldib ilmselt kõige enam aega veeta. Ja Lahti sadam on vaieldamatult minu kõige lemmikum koht, kus olla. Ausalt öeldes ei oska seletada seda fenomeni, mis mind vee ligi tõmbab, aga kui leidub võimalust, kasutan seda alati ära. Vee kohin. Päike, mis imeliselt veepinnal sillerdab. Ja kui lisada siia suurepäraselt ning oskuslikult ära kasutatud sadam, mis kõik omamoodi tervikuks seob, ei olegi rohkem sõnu.
Lahti elanikud kutsuvad antud sadamat enda n-ö "elutoaks", kus ilmselt kõige rohkem aega veedetakse. Eriti suvekuudel, mil ma ise vist paremat paika mõnusalt nautlemiseks välja valida ei oskakski. Sibeliustalo, rohkelt kohvikuid nii armsates pisikestes puumajakestes kui paatidel, hoolitsetud kaldapealsed, kus istuda, ning lihtsalt see piiritu rahu ja vaikus, mis seal olles hinge end vaikselt istutab...imeline.