Reading between the cracks in walls.

Üpriski märkamatult on kõik ümberringi ootamatult sügiseseks muutunud. Lehed muutuvad järjest värvilisemaks ning samas taktis langevad nad ka maale. Õues on läinud harjumatult külmaks ning hommikuti kooli minnes sukelduvad käed veelgi sügavamale taskupõhja, sest bussi peale joostes ununevad äkitselt tähtsaks muutunud kindad niivõrd tihti kapiäärele...
Kuid selline sügis on meeletult kaunis. Eile õhtupoolikul üsna hämaras joostes tundsin niivõrd selgelt ära selle momendi, millest eneselegi teadmata sedavõrd palju puudust olin tundnud. Kuidas sügiseselt krõbe õhk kopsudesse tungib ning keha omamoodi värskusega täis laob, külm ja tihedatest hoovihmadest läikiv tee koos kollaste lehtedega jalge all. Ilus.
Aga ometi ei asenda kõike seda, millest kodu puhul juba praegu meeletult puudust tunnen, sest Otepää loodust, maastikku, Apteekrimäe metsaradasid ja seda täiesti kirjeldamatult rahu ning head tunnet ei suuda ausõna mitte miski ületada.

Ilmselt tundub meie jaoks Soome puhul kõik üsna loogiline olevat ja suuremaid üllatusi sageli ette ei tohiks tulla. Inimesed kipuvad meile sarnaselt pigem endassesulgunud ja külmad olema, kuid pärast mõnenädalast tutvumisperioodi ning nädalavahetusel kuskil lokaalis kokku põrgates vembuveeklaase kokku lüües tõotab teisest täitsa inimene välja tulla. Kultuur. Toit. Ilm. Kui Soomes on talv, on meil ka talv. Kõlab ju loogiliselt? Ainuke asi, milles soomlastega võistelda ei jaksa, on nende laktoosikute-gluteenikute kultuur. Aga ei tea ju iial ette, mis meie geneetikaga juhtuda võib!

Kuid üks asi, mis on minu jaoks siiani täiesti loogikavastane olnud, on siinne ilm. Tänane päev on olnud üsna harukorde - suurema osa on helesinises taevas siranud kuldkollane päikesekera. Rõhutama peakski vist sõnade kombinatsiooni suurema osa, kuna siin ei tea iial päris ette, milliseid ilmastikutingimusi ühe päeva jooksul esineda võib. Tänagi sai lisaks päikesele esimese lumesahmaka (no ei olnud veel päris lumi, suurte ja kaunite lumehelvestega, aga vihm see ka ei olnud!) ära nähtud, pisut vihma, pööraselt külma tuult ja ka lauspilvist taevast, mis mõne hetke pärast taas päikesepaistega asendus. Ja seda kõike väga vähese aja jooksul. Ja taoliselt, küll ilma lumeta, on möödunud pea kõik päevad. Ilmselgelt on hommikune riidessepanek muutunud veelgi keerulisemaks, kui ta juba niigi on! Ja lisaks enam vihmavarju maha ei unusta!

Nüüdseks on eluke juba päris maha rahunenud ning koolis hakkab ka omamoodi rutiin välja kujunema. On tunda, kuidas mõned ained õpetamismeetodite (või nende puudumise) poolest pisut tüütuks hakkavad muutuma, kuid teised jällegi (logistika!) ootamatult vahvad on, hoolimata (isiklikest) puudujääkidest. Lisaks sellele, et õpe toimub inglise keeles (seda ka soomlaste või teiste statsionaarsete välistudengite jaoks (väga palju on inimesi Aasiast, ilmselt tasuta (!) inglisekeelse õppevõimaluse tõttu), kes IBU (international business) on valinud), keskendutakse väga palju just meeskonnatöödele, mitte testipõhisele õppimisele, mille käigus koos erinevate ülesannete ja projektide kallal tuleb töötada. Omamoodi väga õpetlik töömeetod, mis arnedab nii meeskonnatööoskusi kui ka silmaringi, nähes, kuidas erinevate rahvuste esindajad asju näevad ning töösse suhtuvad. Taoline viis aga eeldab väga head enesedistsipliini, eriti, mis puudutab hilisemalt eksamiks õppimist, kuna vähemalt minu valitud ainetes vahepealseid kontrolltöid läbitud materjali peale pole, millega EMÜs õppides raskemate ainete puhul üsna ära harjusin. Kuid küllap vajab teistmoodi meetodiga harjumine õige pisut aega. Aga sellest hoolimata olen jätkuvalt kooliga rahul. Inimesed on avatud, motiveeritud, altid kaasa rääkima ning asju arutama, inimestel on töötahet. Ja see on inspireeriv.
Asjad on harjumuspärasest pisut erinevad, aga selles asja mõte vist ju seisnebki?
The Silent Room Fellmannia raamatukogus
Palavalt armastatud Oppilastalo Oy... kirjutades "seiklustest" nendega  saaks internetis vist ruum otsa.

2 kommentaari:

Ingrid ütles ...

Kullake!Soomlastel on hea ütlus-vaihtelu virkistä :))Kallistused!

Anne-Maria ütles ...

Vaihtelu virkistää tõesti!

Kallistan tugevasti! Ja tunnen puudust!