Porvoo

Vahepeal on nii mõndagi juhtunud. Mõtted liiguvad teistmoodi arengu suunas, pidevas muutumises. Hinges on mõningased kahtlused, mis uute ideedeni viivad, mõjutatuna südame pimedast visioonist, mis alatihti hinge soojalt kõmisema lööb. Aga sellest, mis võib-olla lähitulevikus juhtuma hakkab, teinekord. Kui üldse!

Nädalavahetusel käisime ühes imearmsas linnakeses nimega Porvoo. Ausaltöeldes ei oleks osanud arvatagi, et Soome endas midagi niivõrd maagilist suudab peita. Vanuselt riigi teine linn röövis minu südame ilmselt pelgalt hetkega. Rohkelt kitsaid tänavaid, kaetud munakiviteega, mis talla all kõndides heledalt klõbiseb. Ja need imearmsad pisikesed puumajakesed, mis linnale täiesti muinasjutulise kuma annavad! Omamoodi rootsilaadne paik, mis minus täiesti ootamatud emotsioonid ärkvele lõi. Sellises kohas on lihtne õnnelik olla.

Kõike seda, mida Lahti vist iialgi pakkuda ei suuda...Ja ei pea vist isegi mainima, et tagasiminekuplaan on mõtteis juba vargsi kasvamas.