Aga nüüd. Nüüd ongi viimaks selline suur tahtmine kõik viimastel aegadel toimunu segase ning seosetu sõnadejadana kirja panna, mis lõpuks võib-olla vähemalt minu enda jaoks mingit mõistuspära peaks väljendama.
Aga tundeid on kehast läbi käinud niivõrd mitmeid, et neid kõiki kuidagimoodi sõnade kaudu lahti harutada on raske. Eks nad kipu kõik ühes suunas lõppkokkuvõttes liikuma, kuid et viimaks selles protsessis selle teistmoodi tõepähe tunnistamiseni jõuda...see võtab aega. Sest kõige raskem siin ilmas kipubki olema enesele valede asjade pidev ülevõõpamine värvidega, mis suure tahtmise korral endast pealtnäha tõde välja kiirgavad, kuid tegelikkuses kirmetab selle all absoluutne enese petmine, mis kulmineerub viimaks kõigi nende lõputute emotsiooonide, unistuste ja tegeliku eluga kokku sulades kõrgelt ja tohutult valusalt kukkumisega. Kuid niivõrd sageli unustame või pole pelgalt isegi võimelised kogu selle hinges kripeldava valu ning tunnete, mis igal võimalikul moel isiklikku ebaõnnestumist väljendavad, juures nägemast nende hetkede ideelist võlu ning võimalusi nendest midagi kasulikku õppida ja omandada. Ja kuidas mitmeid hetki hiljem täiesti ebatavalises ning esialgu isegi pisut tavalises momendis märkad neid samu elemente ja jälgi, mis tasapisi kirjusid ja keerulisi mustreid hakkavad looma, ning mõtetes õrn valgusvihk põlema süttib, mis automaatselt teistmoodi käituma õpetab. Mõistetamatuks jääb vaid see, kui raske on inimestel siiski aru saada sellest, kuidas elu pidevalt kive teele veeretades õpetab ning me kõik innukalt õpetussõnu esialgu isegi kuulda võtame, kuid hiljem täpselt samade kivikolakate ilmudes nende otsa komistame või kuidas halvemal juhul need meist lihtsalt brutaalselt üle sõidavad.
Inimesed on vahel niivõrd lollid. Mina ise olen vahel uskumatult loll. Sedavõrd naiivne, heausklik, lootusetu unistaja ning mõnikord absoluutselt arutu. Aga teinekord on lihtsam lasta end tohutult emotsioonide lainel pikali kummutada ning tekkivas tormis sipeldes laiali kiskuda, et mõista, mis on tähtis. Mitte mõelda. Tunda, kuidas emotsionaalne pool ületab ratsionaalse ning silme ees jooksvad pildid teistmoodi kuju võtavad, tekitades sisemusse kirjeldamatult suure segaduse, millest midagi välja lugeda või aru saada on peaaegu et võimatu. Ja siis ootad ja ootad. Ootad ja loodad, et viimaks läheks paremaks. Igatsed selgust ning vaikust mõtetes, mis negatiivsuse asemel ainult imeliste asjadega sind enda alla uputaks. Kuni viimaks enam lihtsalt ei jaksa ja keha sinu eest kõige raskema töö välise maailma väljalülitamisega sinu eest ära teeb, mis kohati tuimaks ja tundetuks muudab, kuid millega ometi kõige kiuste palju lihtsam on elada.
Sellistel hetkedel kipub elu aga olema irooniline, mis oma uskumatu ajastusega lihtsalt närvid korralikku lühisesse keerab. Sest kui asjad hakkavad arenema suunas, mille olid eelnevate jõupingutuste ja lootuste ja unistuste ja nii uskumatult suurte seni kogemata jäänud tunnete laineharjal sõites ebaõnnestumise tulemusena maha kandnud, ilma, et peaksid pooltki sellest emotisoonide kadalipust läbi käima, võib kohati vihale ajada küll. Aga kui lõpuks kogu selle triangli tulemusena hakkad mõistma selle ühe inimese, kes varem justkui lõputute müsteeriumitega lootusetult ümbritsetud oli, sõnu, emotsioone ja mõtteid, on uskumatult ilus. Kui õpid lugema vastuseid pimedatest nurkadest, mis varem silmale südamest tulevate kiirte varjus nähtamatuks jäid. Kui tunned, et see side, mis varem jäi võib-olla vaid puudutuste ning sisemiste emotsioonide lõksu, kasvab kahepoolseks ning omandab reaalse kuju. Ükskõik, kuidas seda ka nimetada tuleks või milleni see viimaks välja ka ei vii.
Sest lootus on lootusetusest pärast pikka rännakut eraldunud ja hetkeks õide puhanud. Kõik võib juhtuda ning samamoodi võib see ka absoluutselt olemata jääda. Aga proovimine ning ootamine on vahel seda väärt.
Südameasjad. Pisut segane ning pisut ehk liialt pikk. Kuid minu jaoks ideaalne. Nüüd ma mõistan jälle.
Maru naljakas on lihtsalt, kuidas kõik, mida ma kunagi kogu oma südamega ihaldasin ja tahtsin, on muutunud kõige selle kõrval, mida ma viimase poole aasta jooksul kogenud olen, absoluutselt väärtusetuks. Mingisuguseks tobedaks unistuseks, mis nüüd absoluutselt unustusse on langenud. Kuid küllap oleks minust lapsik mitte väärtustada kõiki neid kogemusi ja inimesi ja tundeid, mida selle teekonna jooksul tänasesse päeva justnimelt nende soovide täitmise eesmärgil kogeda ja näha olen saanud. Sest see on mind toonud sellesse samasse hetke. See on mind vorminud selleks inimeseks, kes ma hetkel olen. See on minusse istutanud ja tasapisi kasvama pannud need tunded, mis minus suure leegiga nüüd viimaks põlema on süttinud. See on minus esile kergitanud täiesti teistsugused soovid ja kahtlused. Tõepoolest. Kõik on millegi jaoks hea ja vajalik. Ma olen muutunud iseendaks. Ma olengi mina ise.
Muusika: M83 - Intro
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar