Tahaks olla täiesti tühi. Igasugustest emotsioonidest, mälestustest ning hetkedest, mis kuidagimoodi läbi mõranenud hinge tasaselt hiilides sisemusse on pugenud ning nüüd suurest igatsusest absoluutselt kättesaamatu järele järk-järgult suuremaks paisuvad. Sedasi, et pitsitus vahel lausa väljakannatamatuks muutub ning on tunne, et hing läheb viimaks kõigest lõhki ja purunenud tükid vihast, kurbusest ja oskamatusest kuidagi olla leekidesse sütivad. Kuidas ilma mingi hoiatuseta silmad ühtäkki märkamatult vett täis valguvad ning keha jõuetusest hetkegi viivitamata peas kümneid kordi kokku kukub, ilma, et väline maailm sellest arugi saaks. Kuidas ümbritsev vaikus murrab, kui samal ajal kriibib müra, mis peas kaootiliselt sõnade, piltide ja helide näol keerleb, hirmsasti kõrvu. Ja kuidas viimaks jõuab pärale teadmine, et selle vastu, kuidas maailma kõige õigem tunne - elu - halastamatult lihtsalt käest libiseb, ei ole minu võimuses mitte midagi teha. Sest kaua üks inimene ikka endale vastupidist tõestada püüdes valetada jaksab.
Tahan tagasi. Tahan sinna tagasi. Tahan seda kõike tagasi.
Muusika: The National - Sorrow
I gave you pieces of my heart no one else has seen. Snipped into paper snowflakes and wrapped in silken ribbons. I let you take pieces of my soul no one else has touched. I tucked them into little boxes, laid them with lace and dried flowers. I watched you set fire to dreams I never had before I met you.
And I didn't move an inch.
(EC)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar