Nii palju ei ole lihtsalt võimalik tunda.
Aga tegelikult ei suuda sõnadega ka ära kirjeldada seda momenti, kui enesele viimaks teadvustad asjaolusid, mida niivõrd pikka aega, mis on olnud uskumatult emotsionaalselt kurnav, oled püüdnud varjata ja maha suruda. Sest see emotsioon, mil kõik hinge erinevatesse nurkadesse kokku kogutud tunded ühtäkki värvilise ning säriseva keerisena omavahel põrkudes laiali lendavad ja seeläbi sisemuses sellise tunde tekitavad, nagu võiks jalapealt lendu tõusta, on tõepoolest maailma parim. Ja selle kõige nimel on üks inimhing ilmselt absoluutselt kõigega leppima, isegi, kui tegelikkuses tuleks kasvatada selgroogu ja nõuda rohkemat, sest kuskil ajusopis kummitab tasaselt teadmine, et oled väärt palju paremat. Aga süda on selliste asjade suhtes pime. Ja mõnikord on õrnade valgusvihkudega segunenud pimedus imeline ja uskumatult maagiline asi, hoolimata kõikidest nendest kordadest, mil peaga suurest naiivsusest, lootusest ja usust asjadesse vastu seina oled jooksnud ja enesele lubanud, et see oli viimane kord.
So I put my faith in something unknown.
Aga tegelikult olen ma lihtsalt niivõrd õnnelik, kuna tunnen, et olen teinud täpselt õiged valikud ja kõnnin mööda seda rada, millele olen määratud kõndima. Ma viimaks tunnen, et olen leidnud enda koha siin ilmas, millele midagi peale ehitada. Tasa ja targu. Võiks isegi öelda, et olen jõudnud koju.
Muusika: Mumford & Sons - Ghosts That We Knew
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar