One resolution I have made, and try always to keep, is this: To rise above the little things. (John Burroughs)

Ja ongi jälle uus aastanumber käes. Kohati on seda mõnevõrra raske uskuda, kui kiiresti aeg mööda lendab. Eilegi lugesin kerges nostalgialaines supeldes ning mälestustelt tolmu pühkides läbi siinseid vanemaid postitusi ja kui päris aus olla, siis ei saanud suuresti arugi, kui ühtäkki eneselegi märkamatult eelmise aasta kokkuvõtte juures olin. Kummaline, kuidas taolise ajavahemiku vaid paari kerimist meenutava liigutusega kokku võib võtta. Niivõrd lihtsalt ning suuremat vaeva nägemata...

Kaks tuhat kaksteist. Niivõrd kummalised tunded sööstavad hinge, kui sellel numbril pisut pikemalt peatuda. Mõneti tekib pähe keeruline segadus, millest on raske kirevat ning emotsioonidest pungil tõde välja otsida. Sest mingil ebaloomulikul põhjusel ei oska öelda, kas möödunud aasta oli end lihtsaid sõnu kasutades väljendades suurepärane või midagi veelgi enamat, mida kuidagimoodi kirjapildis ei suuda või ei söenda jäädvustada. Teistmoodi segu imeliselt kaootilisest ja metsikust ning ühteaegu leebest ja soojast, mis hinge enneolematu rahuolutunde on toonud. Absoluutselt maailma kõige imelisem seiklus, mida iial olen saanud kogeda. Kirjeldamatu vaimne areng parema, hoolivama ning end palju rohkem austavama minapildi poole, millega on kaasnenud pidev eneseületuste rada, millest olen väljunud tõelise võitjana ning seda just iseenda jaoks.

Möödunud kuud on olnud omamoodi piiride kompimine. Tasa ja targu ühtelt poolt teisele tatsamine, vahel kaugemale, vahel lähemale, et mõista, kuhu olen antud eluetapil võimeline välja hüppama. Pidev närvikõdi ning normaalsuse ja sürreaalsuse köiel kõikudes kõndimine. Hoopis teistmoodi maailm, millesse on mulle ootamatult võimalus avanenud siseneda. Selle avastamine, kui kaugel asuvad minu vaimsed ja füüsilised piirid, millest üleastumine kõrvetab ning piinab ebamugavalt, on olnud tõenäoliselt kõige silmiavavam kogemus, mille otsa iial olen komistanud. Kuigi mõningatel juhtudel on olnud tegu brutaalse teiste inimeste poolt tõukamisega, kuid hetkel võin tunda vaid maailma kõige suuremat tänutunnet. Sest teod on tehtud ja kahetsusnooti hinges heledal kõlamas ei ole. Kõige selle tulemusena olen viimaks pilvepiirilt kahe jalaga tugevasti maa peale astunud ning hetkel on tõepoolest tunne, et kõige selle suunas, mille poole hing ihkab liikuda, kuigi täpset marsruuti ei tea ka pime süda mitte, suudan takistada vaid mina ise. Sest eksimine on inimlik. Vigade tegemine on ainus asi, mis õpetab ning sellega kaasnev kogemustepagas, mis järgmistel kordadel samade tunnete ning sõnaderahe eest vähemalt hoiatab, kuigi ei garanteeri olemata jäämist, on hindamatu. Inimene ongi võimeline mõndasid asju vaid ise kogedes õppima. Ja õppinud olen ma kirjeldamatult palju.

See aasta on olnud omamoodi unistuste täitumise aasta. Ja paljudest nendest unistustest ei olnud mul varem aimugi. Võib-olla see ongi nii, et kõik asjad ei pea olema igaveseks kivisse raiutud ning kaetud keskpärasuse kihiga, mis muudatusi läbi ei lase. Sest kõik me ümber muutub koos ajaga. Me ise muutume, valimata, kas me seda päriselt soovime või mitte. Niivõrd totter näib nüüd, kui palju aega olen ma raisanud endale vastu vaieldes ning vastuvoolu ujudes, jõudmata sealjuures kuhugi, rääkimata nende soovide ning ideedeni, kuhu hing on ihanud jõuda. Kuid viimaks olen ma õppinud muutustes tänulikkust nägema ning nende aktsepteerimisega võitnud palju enam, kui iial oleksin osanud oodata. Olen sel aastal saanud osaks killukesest sellest maailmast, millele juba aastaid tagasi terve oma südame olen maha müünud. Mind ümbritsevad need inimesed, kes on kogu oma olemuse ja hingega huvitatud nendest asjadest, mis minagi. Tunnen, et kuulun. Ja seda tunnet ei ole võimalik sõnadesse panna. Olen aru saanud, kui õnnelik ma olen, et mu ellu kuuluvad need minu oma inimesed, kelle eest oleksin nõus kõik mängu panema ja rohkemgi veel. Et olen aru saanud, kui palju ma neid armastan. Ja et ma julgen seda päriselt nüüd ka välja öelda. Suur ja kummaliselt keeruline samm. Ning need hetked, mil märkad, kui ääretult ning kirjeldamatult palju suudab üks inimhing tunda, on samuti hindamatud. Tunnete karussell, millelt ei ole siiani osanud või tahtnud maha hüpata.

Skijumping-info.com kõige imelisem meeskond. See, minu õige maailm, mis pakub mulle sõnulkirjeldamatult palju rõõmu ja elevust. Kaks kooli. Jooksmine ning absoluutne eneseületamine. Motivatsioon, tahe võidelda ja end kasvõi seinast läbi suruda, kuid seda kõike hellalt ning omamoodi. Inimesed ja tunded. Kogemused ja nendest õppimine. Praktika. Töö. Sõbrad ja armastus. Eneseotsingud ja leidmine. Pilgu suunamine maailma poole ning enda avamine. Korter, muusika ja tants. Uus 61 residents ja teine kodu. Kirjad ja postkaardid.
See aasta on lihtsalt olnud imeline. Kohati kirjeldamatult raske. Sedasi, et võiks jõuetusest kokku kukkuda, kuna energiavarud on sedavõrd otsakorral olnud. Kuid ma olen sellest kõigest välja tulnud. Ja tean, et ma olen tugev. Ja et ma saan hakkama, ükskõik, mis ka ei tuleks.

Muusikal tahaksin ka peatuda ning üles loetleda kõik need artistid, kes sel aastal mind oma heliteostega südamepõhjani puudutanud on. Esmalt tuleb pähe Alex Clare ning tema imeline album "The Lateness of the Hour" ning Of Monsters And Men, kellest sel aastal samuti õige pisut kirjutasin. Samuti The Nationalsi album "High Violet", mis sugugi tegelikult 2012. aastast ei pärine. Mumford and Sons "Babel". Muse'i uus kauamängiv "The 2nd Law" on olnud samuti ülimalt nauditav. Lisaks veel lõputul hulgal imelist drum & bassi, mis kõrvu ja keha on hellitanud. Kuid üks album, mis on mulle pakkunud selliseid kirjeldamatuid tundeid ning muusikaelamuse, on 2011. aasta lõpus ilmunud Prantsuse kollektiivi M83 album "Hurry Up, We're Dreaming". Albumi laadisin plaadi esialgu alla loost "Midnight City" vasikavaimustuses olles, kuid sealjuures jäid ülejäänud lood kuidagi kahe silma vahele. Mõnda aega tagasi taasavastasin albumi kaustades sobrades aga uuesti ning ei suuda enam imestust varjata. Minu selle aasta vaieldamatult parim album.

Ja saigi vist aasta kokku võetud. Kõik eredamad momendid ja mõtted. Et uus tuleks veelgi võimsam, täis imelisi hetki, tundeid, naeru, rõõmu, sõprust ja elamusi. Head uut aastat!

Muusika: The National - England

Kommentaare ei ole: