Selline maailmavallutamise tunne on. Just nagu võiks kõik saavutada, mida hing iialgi oma vaimusilmas ette on kujutanud. Tekib tunne, nagu terve maailm on laotanud endale peale katte, mis hinge koormava keerulisuse ning üleliigsed probleemid enda alla peidab ja kõik nii enneolematult lihtsaks muudab. Ja mõnikord ei oskagi muud soovida kui lihtsust, sest see tähendab rahu, vaikust ja aega iseendale. Tegelikult on enneolematult hea tunda, kuidas tahe sisemuses õhupalli kombel aina suuremaks paisub ning motivatsioon kõrgemale rühib. Tähed ju ometigi ongi selleks loodud, et neid püüda.
Tegelikult ei oska isegi kirja panna, kui väga ma seda kõike tahan.
Uskumatult naljakas on kõrvalt jälgida inimeste koomilisena tunduvaid ilmeid ja lauseid, mis hakkavad ojadena voolama, kui asi puudutab pisutki õues avasüli ootavat talviselt karget õhku ning madalaid kraade, mil enese peas keerlevad pildid kõrgetest lumehangedest, veelgi külmematest tempeatuuridest, pimedatest õhtutest, mis on täis maagiat ning sinisest taevast. Näole venib salaja muie, mis peeglina mõtteid reedab. Kuid sellises olukorras tuleb sellest kõigest lihtsalt rõõmu tunda, möödakõndimise asemel kord teisiti teha ja Talve soojalt kallistada, sest seda ta ju tegelikult ootabki.
2 kommentaari:
Reach for the staaaaars!
Ja nii ongi!
Postita kommentaar