Mõnikord lihtsalt ei oska sõna otseses mõttes
mitte midagi peale hakata. Tunned, kuidas mõtted kasvavad kontrollimatult üle pea ning närivad hinge tillukesi auke, kust tuul ükskõikselt ning mõneti loiult läbi puhub, suure enamuse positiivsetest detailidest ja värvidest ahvatlevalt vaadates enda juurde kutsub, jättes alles õelalt torkiva valu ning südamepõksed, mis hirmu naha vahele ajavad. Ja siis lihtsalt istudki üleval, hoomad, kuidas väsimus tasapisi enda tumeda varju alla matab, uni vaimusilmas millekski taevalikuks muutub, kuid ometi ei suuda silmi sulgeda. Ootad ning märkad, kuidas aeg võtab silme ees teistsuguse kuju, mõneti piinavalt venima hakkab ning iga minut just kui igavikuna tundub. Niisugusel hetkel leiadki end seismast dilemma ees: lasta asjal veelgi hullemaks minna ning hirmumõtetel enda peal veel suuremat võimu rakendada või kuulata positiivset, pisut suvist muusikat (loe: Jack Johnsonit) ja nii palju kui võimalik mõelda ilusatele asjadele, sest kõik
saab ju
ometi minna vaid paremaks. Kuid teinekord ei suuda lihtsalt otsustada, sest mõtted on niivõrd tugevad, halvavad kogu ülejäänud elu ning muudavad võimetuks. Niisiis jääbki üle lürpida enneolematutes kogustes rahustavat teed ning ainult loota.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar