November on lihtsalt uskumatult masendav kuu. Kogu see hallus ning pimedus, mis aknast välja vaadates loiult irvitades vastu vahib ning enesega kõledasse keerisesse kisub, mis halastamatult motivatsiooni ning viimseidki tahteriismeid isukalt välja imeb, paneb lihtsalt ohkama. Tahan lund, pisut rohkem päikest ning valgust, mis õnnetundest pakatama paneb. Ja jõulutunnet, mis laulude, piparkookide krõbina ning jõulutulede sooja kuma kaudu kõik palju heledamatesse toonidesse seab.
Tegelikult on nii uskumatult tore tunda, kuidas üks tunne hinges aina kasvab ning südamele järjest ligemale jõuab. Rändab keha ühest otsast teise, paneb näpuotsad kõditavalt surisema ning ärevusest sügavamalt sisse hingama. Ja teadmine sellest, et midagi, mis südame kiiremini lööma paneb ning halastavalt hallist igapäevast ja rutiinist heroiliselt päästab, järjest lähemale jõuab, jätab lihtsalt sõnatuks ning istutab hinge ärevuspisiku, mis iga päevaga aina suuremaks paisub ning mõneti noore tüdrukutirtsu kombel kihistama ja koha peal keksima ajendab. Ja see, kui kõige kõleda keskelt leiab midagigi, mis argipäeva pisut värvi lisab, muudab tükkmaad rahulikumaks.
Tegelikult on just lihtsad asjad need, mida siin kõige rohkem hinnata. Need detailid, mille puudumine ellu sügava augu löövad ning südame igatsevalt valutavana maha jätavad. Eriti sellistel hetkedel, kui oled hirmu tekitavate asjadega mingil moel ära harjunud, need ühtäkki silmapiirilt kaovad ning siis ei oska enam kuidagi normaalsusesse tagasi pöörduda. Kuid kõik siin ilmas vajab pisut aega, ju siis ka see. Aga sellegipoolest, ükskõik, mis ka ei juhtuks, elu on ilus. Ja see muutub veel ilusamaks, kui su ümber on inimesed, kes rasketel hetkedel enda tuge pakuvad ning annavad märku, et nad on sinu jaoks olemas. Et nemad hoolivad täpselt sama palju vastu, kui kogu oma elu jooksul ise hoolinud oled.
Muusika: Thirsty Merc - Someday, Someday
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar