You lay there in the street, like broken glass reflecting pieces of the sun but you're not the flame.

Kevad on märkamatult suveks muutunud. Väljas on uskumatult mõnus, päike paitab soojalt põski, mahe tuul sasib juukseid ning tahtmatult ei jää kõige selle hea kõrvalt kuidagi aega kooli jaoks, kui väga süümepiinad hiljem ka ei kimbutaks. Ilmselgelt on prioriteedid end ümber paigutanud ning kaalukausil on suvi ülekaalukalt võitnud.

Viimasel ajal olen üha enam hakanud tähele panema erinevusi inimeste mõttemaailmates ja nende prioriteetides. See, mis mulle võib tunduda moraalselt üdini õigena, võib mõne teise jaoks hoopis ükskõiksena näida, jääda teiste tegevuste ja mõtete pimedasse varju. Mõistan, et kõik ei saagi ühtemoodi mõelda ning tegutseda, kuid ometi panevad mind mõndade inimeste ütlused ja teod mõtlema, kui tänamatu võib üks inimhing mõnikord olla. Kuidas ei märgata teiste inimeste tõelist väärtust, seda, mida just need tähtsad inimesed meile oma olemasoluga annavad, ja kuidas sealjuures neist inimestest pidevalt tuima olekuga ükskõikselt üle trambitakse. Kuidas käeulatuses olevad asjad oma olulise väärtuse kaotavad ja niisama näotuks muutuvad. Küllap on see jälle üks nendest asjadest, mida siin maailmas ei saa muuta. Meie keskele jäävad inimesed, kes ei oska või lihtsalt ei taha asjadest õigesti aru saada ning antud võimalustele, tunnetele ja inimestele õiget väärtust anda ning neid ka mõista.

Day 12 - a song that no one would expect you to love

See paneb kohe sügavamalt mõtlema. Üldiselt olen ma oma muusikamaitsega üsna avameelne ning mingit erilist saladust sellest ei tee, kuid on ometi ka minu muusikajaloos artiste, keda inimesed tõenöoliselt minuga kokku ei viiks. Üks sellistest oleks System Of A Down, keda ma päris tõsiselt mõned aastad tagasi kuulasin ning mingil määral võis ming ka "fänniks" kutsuda."Mr Jack" oli üks mu lemmiklugusid. Suutsin üllatada? Teise bändi või lauluna meenub mulle mingil põhjusel Killerpilze "Ich kann auch ohne dich" ning mu varajane teismeiga. Mäletan, kuidas pidevalt teleka ees passisin ning ootasin, mil viva pealt vähemalt üks kord nende video ette mängitaks. Ja kui see hetk viimaks saabus, võis väita, et päev oli tõeliselt korda läinud. Ja kummalisel kombel võib seda laulu praegugi väga hea meelega kuulata. Omamoodi osa mu minevikust ja muusikaajaloost, mida meenutada.