Jõudsin eile arusaamale, et ma olen siin maamuna peal vist tõesti ainus inimene, kellele tõepoolest meeldib muru niita. Õigesti seadistatud meeleolu korral võiksin seda vist lõpmatuseni teha. Või täpselt nii kaua, kuniks jõudu kontides jätkub või kui halvimal juhul paikaseatud meel vankuma lööb. Kuid tohutult hea on mõista, et neid hetki tuleb ette haruharva. Tasapisi taevasse värve joonistav loojuv päike, nurruv mootorimürin, õrn bensiini maik õhus ning niidetud muru äravahetamiseni tuttav lõhn. Peaaegu nägu päris.
Õues on mitteametlikult suvi ning kool oma eksistentsi lõplikult kaotanud. Olin pika talvega suutnud ära unustada päikese käes grillimise üle mõistuse mõnusa tunde, olenemata selle suurtest ohtudest, mida meile igal silmapilgul kõikidest meediaavadest pasundatake, kuid kes ikka tähtsaid asju õigel ajal tähele paneb? Selle jaoks on loodud tagantjärgi tarkus. Kuid ometi tuleb tõdeda, et taasavastamisrõõm on endiselt üks kõige suuremaid rõõme.
Koos päikesega saab veel viimaseid päevi nautida alaealise rõõme. Midagi, mida meenutada.
Day 20 - a song you listen to when you're angry
Vihase tuju korral eelistan tavalisest pisut karmimaid noote, mille saatel end välja elada. Või siis vastupidiselt hoopis leebemaid meloodiaid, mis kogu pingel kehast lahkuda aitavad. Kuid kui nüüd pisut pingsamalt mälus tuhnida, siis ega ei tulegi midagi meelde. Ju siis ei ole piisavalt palju vihane ja see on kohe kindlasti hea märk. Kuid kui nüüd midagi siia kirja panna, siis Revolverheldi "Hallo Welt" oleks üks valikuvõimalustest.
2 kommentaari:
schöner Header :)
Danke schön! :)
Postita kommentaar