Lillian sammus mööda vihmamärgi tänavaid. Sel ajal, kui ta onu Gastoni juures viibis, oli väljas sadanud, kuid nüüd paistis taas päike ja sillerdas vastu asfaldilt ning teeäärsetest lompidest. Isegi vihmaveeloikudes peegeldub taevasina, mõtles Lillian ja pidi vägisi naeratama. /.../Enamikus inimestes, keda Lillian tundis, oli seda raskem leida. Kõik nad küürutasid oma büroode kirjutuslaudade taga otsekui ürgsed Metuusalad, see oli kogu nende trööstitu saladus! Nende elukäsitluses puudus surma mõiste. Ja ometi nad elasid nagu väikekaupmehed, mitte aga kui sangarid. Nad olid lohutamatu teadmise lõpu paratamatusest enda ees maha salanud, mängisid jaanalindu ja pidasid kinni väikekodanlikust illusioonist, nagu elu oleks igavene. Veel haua veerelgi üritasid nad üksteist tudisevi päi üle trumbata ja kahmata enda kätte ikka rohkem seda, mis neid juba varakult iseendi orjadeks oli teinud: raha ning võimu.Ükskõik, kui palju erinevaid kirjatükke läbi ka ei loeks, on ikkagi olemas need üksikud, mis pisut hoolikamalt südame külge kinnituvad ja mällu tiirlema jäävad. Nende raamatutega on kõik pisut teisiti: tunne, mis lugedes sisemusse tekib; mõtted, mis peas keerlema hakkavad; lõhn, mis lehekülgedelt näpuotstele viivlema jääb ning isegi krõbin, mis lehekülgi keerates kõrvu kostub. Taasavastamise rõõm ning lugemise teistmoodi tunne.
Ootan nii paljude asjade kättejõudmist, et nendest võiks lausa pika nimekirja koostada. Kuid mõnikord tuleb tõdeda, et ootamise rõõm on sageli asjast endast isegi suurem.
Muusika: The Runaways - Cherry Bomb
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar