I hope you’re learning to listen. And I hope you’re learning to stay. And I hope you find what you’re missing.

Selline tunne on, nagu kogu aeg tahaks naeratada. Möödub hetk ja märkan taaskord, kuidas suunurgad tahtmatult ülespoole on veninud. Mõnikord lihtsalt on need momendid, mil kõik on kummaliselt kombel õigesti paika loksunud ja millegi üle pole nuriseda. Hetked, kus päike paistab täpselt õige nurga alt, värvidel on õige kuma, kõrvu kostu õige kõlaga muusika ja üle huulte libisevad õiged sõnad, mis kõrvu hellalt paitavad. Ja sellistel hetkedel on hinges nii soe tunne, mis paneb kõike palju kirkamates värvides nägema. Pidevalt leidub midagi uut ja midagi, mis kunagi ammu südame külge kinni jäi. Midagi, mis meenutuste näol olemise enneolematult heaks muudab. Täna lihtsalt on selline päev.

Olen unustanud. Kuid nüüd on piiramatuses koguses aega, et kõike olulist jälle meelde tuletada. Tohutu vaheaja tunne on peal ning õppimistuju ja -tahe ammu möödanikuks muutunud. Kevad.

Muusika: Electric President - Insomnia

Tervitan Inksut! :)