It feels right. It feels wrong. It feels like when you have it, then it's gone.

Mind on alati hämmastanud see, kuidas bussiga meeletute vahemaade sõitmine kummalisel kombel üdini ära väsitab. Tegelikult see sõitmine ju erilist pingutust ei nõua, kuid ometi on bussi pealt maha astudes tunne, nagu oleks päev otsa kuskil matkanud ja lisaks veel mõnest mäest ülesse müttand. Kummaline.

Lisaks võib vist veel mainida, et meedialaager Jõhvis oli ääretult vahva. Olin juba suutnud unustada selle laagriskäimise tunde. See, kui inimestega järk-järgult tuttavaks saadakse, unustatakse viisakus; akadeemiline mask laskub näolt ja kirjud iseloomud pääsevad valla, tasapisi avanetakse ning siis viimaks avastatakse, et on aeg lahkuda. Ja siis mõistetakse kurbusega, et tegelikult ei tahaks üldse minna ning oleks hea meelega veel päeva või kaks. Inimesed saavad pahaaimamatult kiiresti tähtsaks, ronivad hinge ja haakuvad õrnalt südame külge. Kõigele heale lisaks nägime veel ka Martenit oma silmaga. Päriselus tundub ta veelgi sümpaatsem kui teleekraanil. Meeldejääv.

www.meediaklubi.ee/interjohv - kel huvi, see võib vaadata, millega siis wiki-lehe tegijad vahepeal hakkama said. Tõenäoliselt ilmub sinna veel materjalilisa (televisiooni- ja raadiorühmade klipid) .

Ja tegelikult teevad tundmused, mida arvasin ammu kadunud olevat, kuid mis ometi ühtäkki hingeavarustest välja lipsasid, sisemuse kummaliselt soojaks ja naeratus venib tahtmatult suule. Ja kõik mõtted heegeldavad end selle emotsiooniga üheks. See tunne meeldib mulle.

Kommentaare ei ole: