Igasugustest asjadest võiks rääkida. Minu talveinimese loomuse äkilisest otsasaamisest, tohutusuurest rõõmust, mis viimaks tasapidi saabuv kevad endaga kaasa on toonud, päiksest, mis soojemini põski paitab või tuulest, mis paljad käelabasid enam niivõrd karedalt ei puuduta. Kevad. Kuid ometi ma seda kõike ei suuda, või õigemini ei taha, sest mu pea on hetkel püstipulgi täis mõtteid, mis haaravad enda alla kõike seoses suuskade peal lendamisega. Sellistel hetkedel, kui tähtsad asjad sõrmede vahelt läbi libisevad, kipun märkama, kuidas aeg tegelikult mööda jookseb. Tempot muutmata, sedasi, et mina sellega sammu pidada ei jõua ja tahtmatult maha jään. Seletamatult kummaline on mõelda, et nüüd ongi kõik. Neli kuud põnevust oleks just kui ühte nädalasse pressitud ja reaalsusesse seda mõtet kanda tundub pea võimatu olevat. Raske on seda kõike sõnadega kokku võtta ning küllap ma teen sedagi vaid enda trööstiks... aga see pole ka oluline.
Hooaeg on olnud enneolematult võimas ja seda võis novembri hakul juba vaikselt ette ennustada. Palju võiks välja tuua, kuid esmatähtsaks pean ühte nime, selle hooaja nüüdseks kroonitud kuningat - Simon Ammannit. Lihtsalt uskumatu, mida üks mees võib kahe suusaga korda saata. Sellist suurepärast vormi ja enesekindlust lihtsalt iga päev nägema ei satu ning siis ei jäägi üle muud, kui suu ammuli pealt vaadata ja ainult imestada. Neljakordne olümpiavõitja tegi sel hooajal seda, mida ükski šveitslane teha pole suutnud: võita maailmakarika. Lisaks krooniti Simon Planicas suusalennu maailmameistriks, viimati juhtus see ühe Šveitsi hüppajaga pisut rohkem kui kolmkümmend aastat tagasi. Ja kõige kummalisem on see, et tegelikult pole tegemist üldsegi lendajaga, kuid kui juba kord mees metsast, kes tuleb, näeb ja võidab, siis ta selleks ka jääb.
Hooaeg on olnud enneolematult võimas ja seda võis novembri hakul juba vaikselt ette ennustada. Palju võiks välja tuua, kuid esmatähtsaks pean ühte nime, selle hooaja nüüdseks kroonitud kuningat - Simon Ammannit. Lihtsalt uskumatu, mida üks mees võib kahe suusaga korda saata. Sellist suurepärast vormi ja enesekindlust lihtsalt iga päev nägema ei satu ning siis ei jäägi üle muud, kui suu ammuli pealt vaadata ja ainult imestada. Neljakordne olümpiavõitja tegi sel hooajal seda, mida ükski šveitslane teha pole suutnud: võita maailmakarika. Lisaks krooniti Simon Planicas suusalennu maailmameistriks, viimati juhtus see ühe Šveitsi hüppajaga pisut rohkem kui kolmkümmend aastat tagasi. Ja kõige kummalisem on see, et tegelikult pole tegemist üldsegi lendajaga, kuid kui juba kord mees metsast, kes tuleb, näeb ja võidab, siis ta selleks ka jääb.
soomlaste (Janne Ahonen ja Matti Hautamäki) vuntsimood Planicas (reede)Ja Gregor...sel korral kokkuvõttes teine. Lausa ahhetama paneb, kui järele mõelda ja kujutletavasse ritta panna, mida kõike ta on oma nelja maailmakarika sarjas oldud aastaga saavutanud on, ja imestus suureneb, kui mõelda, et tegemist on vaid kahekümneaastase noormehega, kellel teoreetiliselt suurem karjäär alles ees peaks olema, kuid praktika näitab sedapuhku hoopis teistsugust pilti. Gregori jaoks oli hooaeg samuti üle mõistuse edukas ning üldisest esikohast jäi vaid pisut puudu, sest võitmatu Simoni vastu paraku ei saanud. Hooaja kõige tähtsamalt sündmuselt toodi koju see, mida oodati: kaks individuaalpronksi ja meeskonna kuld. Ja lisaks kõigele muule tuli ta ka vastlõppenud suusalennu maailmameistrivõistlustel teisele kohale. Usun, et veelgi suuremad teod ootavad teda vaid ees ning nüüdseks kirjutatud ajaloole tuleb rohkesti lisa.
laupäeval
Suurimaks üllatajaks oli sel hooajal vaieldamatult Adam Malysz, kes olümpiaks tuhast tõusis ja näitas, mis puust mees tegelikult on. Samuti ei tohiks unustada austerlast David Zaunerit, kes vaid aasta tagasi oli veel kahevõistluse koondise ridades, kuid otsustas viimaks suusahüpete kasuks ning see oli äraütlemata õige otsus. Sellist võimast ja edukat üleminekut ühelt spordialalt teisele (siinkohal suusahüpetele) pole pikka aega nähtud. Usun, et tema on üks, keda tuleks järgmisel hooajal kindlasti silmas pidada. Hea vormi ja enesekindlusega võib ta veel palju asju korda saata.
Suurim pettumus oli minu jaoks Janne Ahonen, kes oma tagasitulekuga palju meediakära tekitas ja asjatut tolmu üles keerutas, kuid soovitud kuldmedalist võib mees ka edaspidi vaid unistada. Tegemist on küll elava legendiga, kuid vaid legendistaatus konkurentsist eemaloldud aega olematuks ei tee ning sellise lühikese ajaga vormi tipptasemele viia ei anna, vaadates veel Ahoneni vanust. Ning Janne otsus veel üks aasta turneel jätkata...eks näis, mis see endaga kaasa toob. Ehk kuuenda 4-hillsi võidu või koguni maailmameistritiitli. Oletusi võib kõiksuguseid teha, kuid ainult aeg näitab, mis tegelikult saama hakkab.
Hooaeg 2010/11. Highlight on maailmameistrivõistlused, mis sedapuhku toimuvad maailma modernseimate mägedega Holmenkollenis. Samuti nelja hüppemäe turnee, mis endaga alati tohutut põnevust kuhjadena kaasa veab. Jään ootama. Ja nüüd võib leinaperiood ametlikult alata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar