It has been a while. Lausa häbiväärselt kaua.
Sõnad keerlevad peas kummaliselt ringi. Just kui tegemist oleks mingisuguse keerisega, kust on raske läbi tungida või millega keeruline sammu pidada. Raske haarata sõnadest kinni, jääda nendele viivuks kindlaks ning seadistada kõik hetked, pilgud, laused, mõtted, maailmavaade ja tundmused nendega kooskõlla. Kummaline udu seisab loorina ümber, millest vaid üksikud sähvatused teistest eristudes pilku kinni püüavad. Ja ometi, hoolimata kõigest, on need üksikud asjad, mis kõvasti südame külge kinni klammerdunud ja pisut hingegi paitanud, klaarselged. Näpujälgedeta aken.
Iga kord, kui kohtan inimesi, kes tegelevalt ebainimlikult paljude asjadega ning suudavad pealekauba imehästi oma igapäevaeluga ja selle kohustustega hakkama saada, tekib tahtmine ise sama hästi asjadega rajal püsida, kartmata pettumust, mis ebaõnnestumisega kaasneda võib. Õhkõrn kadedus paisub tasapisi ning sunnib agaramalt asjade kallale asuma - motivatsioon. Tahe olla suuteline. Võimalus öelda enesele, et ma saan kõigega hakkama. Teadmine, et ma võin olla sama hea ning võib-olla ehk paremgi. See tunne on hea.
Tean, et olen olümpiaülevaatega lausa häbiväärselt hiljaks jäänud, kuid ometi tahaksin sellest pisut kirjutada, oma emotsioone sõnadesse üle kanda. Olenemata meedias ülespuhutud pikkadest ridadest, mis kõik Vancouveri olümpial nihu läks, oli see olümpia ääretult kordaläinud. Oli hetki, mil kananahk tahtmatult ihule tekkis, rõõmumomente, kus pelgalt kõrvuni ulatuvast naeratuses eufooria näitamiseks ei piisanud ja kasutusele tuli võtta hoopistükis häälepaelad. Suusahüpetes läks asi kokkuvõttes selliselt, nagu võis ette ennustada. Sõelapõhjale jäid kolm meest, kes jäid võitmatuks. Gregor Schlierenzauer, Adam Malysz ning nende olümpiamängude ületamatu kuningas – Simon Ammann. Temale ei olnud sel korral lihtsalt vastast. Võttes endaga koju kaasa mõlemad individuaalvõistluste kullad, ületas ta Matti Nüganeni püstitatud rekordi (Mattil oli ka neli kuldmedalit, kuid üks nendest oli meeskonnavõistluse kuld). Kõige hämmastavam oli asja puhul see, et teised olümpiavõidud tulid Simonile pärast kaheksat aastat Salt Lake City mängudest ning sel korral ta ei olnud pelgalt mees metsast, kes tuli, nägi ja võitis. See mees tegi ajalugu. Suureks üllatuseks oli minu jaoks Adam Malysz. Talle poleks ma kahte hõbedat kaela riputanud, olenemata faktist, et mida ligemale olümpia saabus, seda paremaks mehe vorm muutus. Ja Gregori kaks pronksi ja meeskonnavõistluse kuld – raske uskuda, et pelgalt neli aastat tagasi vaatas ta kogu olümpiasaginat pealt telekast ja nüüd saabus oma esimeselt olümpialt koju tervelt kolme medaliga. Kokkuvõttes võib öelda, et emotsioonid ja vaatepildid, mida olümpia pakkus, nii suusahüpetes kui muudes alades, jäävad alatiseks mällu. Nüüd tuleb asuda järjekorsele neljaastasele ooteperioodile, et näha, mida Sochi meile pakkuda suudab. Mind täitsa huvitab, milline meediamull nendest mängudest üles puhutakse...
Tegelikult on kohutav mõelda, et nüüd jääb vaid hooaja lõpuni kaks nädalat. Terve see aeg on läinud kui lennates ja kohutavalt kurb tunne tekib rindu, kui sellele mõtlema hakata. Ja meel muutub veel nukramaks siis, kui mõelda sellele, kui pikk aeg selle ja uue hooaja alguse vahele jääb. Kuid õnneks hakkab täpselt õigel ajal vormel, mis end lahkesti asendusmaterjalina kasutada laseb.
Muusika: Franz Ferdinand - Ulysses
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar