Meet me on the equinox, meet me half way. When the sun is perched at its highest peak in the middle of the day.

Kui ma täna koolis muusikat kuulasin ja oma mõtteid mõlgutasin, mõistsin, et ma toetun liialt inimestele, kes mind igapäevaselt ümbritsevad ning mulle omal moel ka tugipunktiks on, kui seda mingil põhjusel vaja on läinud. Jõudsin järeldusele, et ma peaksin muutuma rohkem iseseisvaks ning ei tohiks lasta end mõjutada sellest, kui mõni tähtis isik mu külje kõrvalt kaob ning mu senine sisemine maailm tähtsa tala kaotab ja kokku kukub. Mitte, et lähedaste sõprade omamine kuidagi halb oleks, sest päris ilma ei saa samuti elada, kuid siiski peaks jõudma sellisele tasandile, kus ei pea kellelegi toetuma ega kellestki sõltuma. Elama sellist elu, kus ei pea iga hetk mõtlema sellele, kas täna tuleb isiklikku maailma lappima hakata või mitte.
Võti seisneb tahtejõus.

Sisetunne ütleb, et peagi hakkavad mingid suuremat sorti muutused toimuma. Head või halvad? Kui vaid oskaks öelda. Ilmselgelt selgetnägija-talenti minus ei peitu.
Või on täna lihtsalt üks sellistest päevadest, kus asjad lausa iseenesest kisuvad allapoole. Pigem kaldun selle arvamuse poole ning hellitan lootust, et homne on parem.

Tänaöine unenägu tugines põhiliselt eilsele telemaratonile. Märksõnadeks võiks pidada kohutavast laevahukust pääsemist, jala peal kasvavaid nuustikutaolisi koralle ning päästjaks lennukipilooti, keda sel korral mängis Brad Pitt. Peamisteks süüdlasteks on "Oprah" ja "Nip/Tuck". Oli põnev, oli põnev.

Parem võtan kätte ühe aurava tassi kohvi, istun rahulikul maha ja naudin hetke, kuni see veel võimalik on.

Well, darling understand that everything ends.


Muusika: Death Cab For Cutie's - Meet Me On The Equinox. Üle mõistuse hea lugu.