We would tell ourselves anything. We want to hear if we are willing. To listen is to learn. Then too much is what we deserve.

Seisin ükspäev peegli ees ja millegi pärast tekkis mulle silmade ette nii klaar pilt minust. Illusioon sellest, mida ma näha tahaksin. See on nii naeruväärne. Kujutasin ette, kuidas ma kõnnin tänaval, juuksed kaunisse soengusse seotud ning jalas kilomeetrised killerkontsad, käevangus kaasaostetud kohv. Ma olin oma kujutluses tõeliselt võimukas naine, seda pilti on isegi võimatu sõnadesse panna, sest selles toimus nii palju. Ja see kujutelm meeldis mulle. Ehk see ongi ambitsioonikate inimeste puhul nii, et nemadki seisavad igal hommikul peegli ette ning kujutavad ette aega, mil nende unistused on täitunud ning suurimad takistused on läbitud. Naudivad seda hetke, mil nad on jõudnud enese tuleviku versioonini. Ehk nad jõuavadki sellel kummalisel meetodil tulevikku. Sellesse pilti, kuhu nad end kord aastaid tagasi paigutasid.
Ja võib arvata, et ka mina kuulun nende püüdlejate hulka, kes soovivad kunagi kuhugi jõuda. Tuleb vaid läbi murda takistustest, käevangus tahe ning unistused.
Sellised mõtted ja ettekujutused motiveerivad ning on igal juhul rohkem tujutõstvamad, kui pildid läbikukkumisest. Mõtetega manipuleerimine võib mõnikord isegi vahva ja kasulik olla.

Kui mulle antakse võimalus valida erinevate võlujõudude vahel, hüpoteetiliselt muidugi, mida ma kasutada tahaksin, siis oleks selleks võime aega edasi ja tagasi kerida, nii nagu hing ihkab. Mitte, et ma tahaksin pidevalt mineviku ja tuleviku vahelt pendeldada. Ei, kaugeltki mitte. Mõnikord keriks lihtsalt hea meelega aega tagasi, et taas elada läbi hetki, mis on millegi poolest erilised olnud ning mälusoppi mõneks ajaks resideeruma jäänud. Ja mõnikord edasi, kui tahaks leevendada igatsust, mis mõndade asjade ootamisega tekib. Et saaks kaotada aja, mis jääb oleviku ja eesootava tähtaja vahele. Kuigi mõnikord on ootamine ning sellest tingitud ärevus etemad kui sündmus ise. Ja igatsus teeb vahel head. Kuid nagu ma ütlesin - mõnikord.

Vahel on lood lihtsalt nii, et olenemata sellest, et sa tood välja parimad asjakohased argumendid, hüppad kasvõi enda nahast välja ning teed puust ja punaseks asja selgeks, sellest kõigest ikkagi ei piisa. See lihtsalt ei loe ja ei muuda midagi. Maailmal on enese vaated ning väärtushinnangud. Ja nendega nõustumine on lausa privileegiks. Ei pea võtma vaevaks enese hinnangute kehtestamist, sest nendest on nii või naa kõigil kama kaks. Neil on liialt kiire.