Just like a tree down by the water I shall not move. Even after all the silly things you do.

Hetkel, kui väljas toimuks justkui mandrijää sulamine ning ilusast soliidsete miinuskraadidega talvest ligadi-logadi kevad hakkab tulema, tuli mul tõeline kevade linnud-siristavad-lilled-õitsevad isu peale. Kuigi ma olen end vist peaaegu alati talveinimeseks pidanud, sest isegi nüüd, kui enamus soovivad palavat suve rannaveerel, kujutan mina ikka ette mõnusat krudisevat vatti jalge all, karget õhku ning päikest sinise taeva taustal - picture perfect. Kuid millegi pärast on mul ikkagi suur tahtmine seda kevadist sooja ja mõnusat õhku sisse hingata. Ja olen ka kindel, et oma osa on täitnud ka tahtmine paksud vatid sügavale kapipõhja peita ning hiiglama suur soov palja kõriga ringi käia ning pärast vanemate manitsusi "alasti" linna peal töllerdamise kohta kuulda. Ja isegi, kui see mõtteviis, et "ei mina haigeks jää" on siiski vale, kuulub see kuidagi selle aja juurde ja mina kui tõvede suur ja punane sihtmärk peaks sellest eriti eemale hoidma, kuid ometigi ma ei taha. Kevadel võiksin vist isegi mina rõõmsameelsena tatise ninaga ringi liikuda. Ühesõnaga, ma tahaks korraks kevadet ning siis võiks tore talveke tagasi tulla, kuid kooli jätaks hea meelega väikse mutrina sealt vahelt ära.

Aga tegelikult on äärmiselt tore ikka teada, et mul on olemas inimesed, kes minuga arvestavad, minu sõnu kuulda võtavad ning raskel ajal ka toeks on. Ja just nendel rasketel hetkedel, mil kõik on nii vastik ja paha ja nõme, on tore teiste toetust tunda ning mõista, kuidas koorem õlgadelt hetk-hetke järel väheneb. Ja praegu tahaks ma tänada oma kohvist võõrutamise meeskona, kes mind minu kurjast kirest eemale kisub. Danke!

Täna käisin ortodondi juures brekusid pingutamas ja nüüd on tulemus olemas - kikud hirmsasti valutavad. Aga mis teha, pisuke söögipaus tuleks vist isegi nüüd kasuks.

Täna avastasin, kui naljakas ning samas teistsugune tunne on kuulda telekas sõna "Estonia". Tänu Libereci MM-ile olen seda viimasel ajal päris tihti kuulnud ning see tekitab imelikke emotsioone. Tuleb vist taaskord tunnistada, et kuigi Eesti riik on imepisike ning vahel tundub, et meid ei tea tõesti keegi, oleme me siiski maailmakaardil ning inimestele ka teada. Ja kuigi ma tõesti ei ole eriline patrioot ning Eestit oma lemmikriigiks ei pea, on selliseid pisiasju tore märgata.

Spordinurka ka midagi. Suusahüpete individuaalvõistlused on selleks aastaks Libereci MM-i raames läbi saanud. Tänane võistlus ajas üsna närvi, sest nagu tavaks on saanud, on sealsed ilmastikuolud ettearvamatud. Ja olenemata sellest, et žürii üritas kõike teha, et võistlust korralikult lõpetada, tegi tohutu lumesadu (ma ei mõika, kuidas saab ühes kohas nii palju lund sadada?!) oma töö ning võistlus piirnes ainult esimese roundiga, mille pani kinni nii minu kui ka paljude teiste üllatuseks ANDREAS KÜTTEL Šveitsist. Teisele kohale platseerus 0,4 punktise vahega Martin Schmitt ja kolmandaks norge Anders Jacobsen. Gregor saavutas oma hüppega 132 m neljanda koha. Kui aus olla, siis mina oleksin võtnud vastu teistsuguse otsuse ja võistluse homme koos meeskonnavõistlusega lõpetanud, sest asi oleks võinud hoopis teistsuguse pöörde võtta. Aga noh, mina ei ole kord žürii liige ega saa asju muuta. Kuigi minus pesitseb pisike pettumuse tera, olen ma siiski Kütteli võidu üle õnnelik, sest mees oli selle tõesti ära teeninud!