LAHTI SKI GAMES 2014


Selle aasta talv on olnud ebaharilikult kummaline. Suures osas lumetu, st reaalselt suurte lumehangedeta, ning tavapäratult soe. Ja seda enam tundus lausa ebaõiglasena see, kui eile hommikuks taevas suure hooga taevaluugid lahti oli löönud ning pigem jaanuari keskpaika sobilikuna tunduva lumevaiba maapinnale laskis. Pärast seda imelist nädalat täis kevadist värskust, päikesesäraga ühte lõimunud plahvatuslikku energiapuhangut ja rõõmu soojematest temperatuuridest oli talve tagasitulek isegi kergelt valulik sündmus. 

Aga seda enam näis nüüd sobilik kirjutada veebruarikuu viimasel päeval avalöögi saanud Lahti suusamängudest, mis kevadiste ilmadega niivõrd kohatu tundus olevat.

Naljakas oli taas kogeda seda kõike, mis mind kohe päriselt siia pikemaks ajaks tulema ajendas. Kuigi Lahti on üsna emotsioonitu ja väheste rohkelt inimesi hõlmavate sündmustega paik ning seda eriti just talvisel ajal, suutsid need paar päeva linna olustikku omamoodi särina ja elevuse lainetama lüüa, mida oli ääretult mõnus tunda. Kõige vahvam oli sellest pisikesest muutusest muidugi aru saada sel hetkel, kui parasjagu pärast kodus käimist rongijaamast tulles ning seejärel linnaliini oodates minu kunagine "elu armastus" (muus kontekstis tuntud kui ka minu lemmiksuusahüppaja) ühtäkki minust nii muuseas mööda kõndis. Ilmselt oleks nii seitse aastat noorem mina seal samas õhupuudusest ja südamevärinast otsad andnud. 

Ja kuigi aastaga on viimasest korrast, mis esimesed suuremad mõtted Erasmusest pähe istutas, minu jaoks isiklikult ääretult palju muutunud, oli nädalavahetus suusaspordi ning -melu keskel lihtsalt imetore. Seda hoolimata sellest, et minu kaaslasteks olnud inimesed suusatamisest, veel vähem suusahüpetest suurt midagi ei jaganud, sest nende rõõm kogeda midagi mulle nii tavalist ja talvele omast oli sedavõrd siiras ja vahva! Kõige toredam oli muidugi see, kui üheskoos terve grupiga lastealasse tungisime ja endale lipud põskedele maalida lasksime. Tol päeval tulihingelise eestlasena endale ainsana Soome lippu teha muidugi ei lasknud, sest kuidas ma ometi sel tähtsalt hetkel ju võiks...

Pean samas tunnistama, et Otepää MK-d ei ole siinne üritus suutnud minu jaoks siiski ületada ja igatsus Tehvandi tõusu ääres koos kõige vahvamate sõpradega hõisata kasvas veelgi. Ehk tuleb see aeg peagi ka tagasi!

Kommentaare ei ole: