“For a new year to bring you something new, make a move, like a butterfly tearing its cocoon! Make a move!” ― Mehmet Murat ildan


Andkem andeks tapitahtede puudumine, kuid olude sunnil tuli kogu asi nii kirja panna. Ehk millalgi naeb asi teistmoodi valja. 
Aastal 2013 olin ka mina uks nendest, kes internetiavarustes puhtjuhuslikult uhe idee otsa koperdas, mis iga paeva moodudes sellele oige pisut tahelepanelikumalt tagasi vaatama ajendas. Ja siis isegi parast koige pisema killu erilise leidmist selle pisikesele paberilipikule kirja pani ja purki pistis. Esmapilgul usna ebaharlik, moneti isegi tuutu ja naljakas komme, mida enda rutiiniga uhildada, kuid kui viimaks aasta viimane paev katte joudis ja purgikaane lugemiseks avada sai, oli room ning rahulolu eelnenud panusest arautlemata suur. Sest moodunud 365 paeva toid endaga kaasa tohutult palju ilusaid malestusi ja kogemusi, mis purgi otsast aareni kaunite motetega taitsid, kandudes iga loetud reaga uha rohkem ka hellitavalt hinge. 

Kaks tuhat kolmteist oli minu jaoks toeliselt ilus. Lausa sonulkirjeldamatult ilus. Raske on isegi koiki neid hinge sugavalt puudutavaid tundeid ning motteid sonadega kokku siduda, kuna neist tundub liialt vaheks jaavat. Sel aastal elu hellitas mind. Pani sudame hingega kooskolas hoopis teistmoodi taktis liikuma ning toi endaga kaasa nii palju erinevaid varve, soove ja valikuid. Ja kuigi viimased valmistasid oige pisut ka peavalu ja raskusi, kuna sageli erinevate voimaluste ja enese soovide vahel tantsiskledes, puudes seda oiget siis sobival momendil ara tabada, osutus keerulisemaks kui esialgu arvasin, laabus koik siiski tapselt nii, nagu pidi. Sest antud hetkel tunnen, et iga tehtud valik viis mingi suurema voi vaiksema sammu vorra edasi tapselt selles suunas, kuhu pidin liikuma. Kuhu iganes see suund siis loppkokkuvottes ka ei vii. 

See aasta poorleb igal moel ainult umber inimeste. Mu ellu ilmus niivord palju ilu, mida iga sudame kulge hellalt haakunud inimene endaga kaasa toi. Tohutul hulgal erinevaid kuuldud ja jagatud motteid, arusaamu, hetki, kogemusi ning kombeid. Nii palju, millest oppida ja mida endaga voib-olla ka kaasa votta ning omaenda igapaevaellu rakendada. Ja ma toesti tunnen, et ma kannan endas niivord palju rohkem. Kuid raske koorma asemel hoopis enam kergeid ja lihtsaid asju, mis koik hoopis teistmoodi kumama ja helkima paneb. Sest seda kandemit, mida siiani olen aastast aastasse, suutmata midagigi maha raputada, kandnud, on justkui poole vorra uhtakki vahendatud. Ilmselt ongi minu viimase aasta suurim oppetund see, et minu poikpaine soov pea ees koigest uksi labi tungida on kohati liialt egoistlik ja suures plaanis puhtalt iseenda jouvarude raiskamine. Minu jaoks on isiklikku arengut ja kasvamist silmad pidades suur samm edasi pariselt moista, kui meeletult raske, kuid uhteaegu kaunis on teist inimest piiritult usaldada. Jagada, hoolida, muredest ja roomudest uhiselt labi vuhiseda. Olla kellegi jaoks niivord avatud ja sealjuures ka haavatav, kuid ometi teades, et nii on tegelikult hoopis koige ohutum.

Koik voib olla niivord palju kaunim, kui sul on seda kellegagi pariselt jagada. Kellegagi, kes moistab nahtud, kuuldud ja kogetud asjade piiritut ilu ja vaartust ning kannab seda endas omamoodi edasi. Ja sellise inimese olemasolu on justkui taeva kingitus, mille vastu ei suuda kohe kuidagi piisavalt tanulikkust ules naidata. Ja see on lihtsalt maagiline, kuidas peaaegu et iseenesest jagamise room teistmoodi tundeks ule kandub, mis kogu vaimu vonkuma paneb ja hinge hoolitsevate paitustega, mis end maailma koige onnelikumana tundma paneb, ule voopab. Kuidas motivatsioon ning unistused pidevas tarkamises oitsele puhkevad ja nende poole samm sammu haaval tatsamine kuidagi niivord loomulik ja elutruu tundub olevat.

Kuidagimoodi ongi tegelikult tunne, et nuud ongi viimaks see paris elu minuni joudnud ja koige toetruumates toonides ilmutanud. Koikidest eelnevatest kogemustest ja soovidest on kokku sulandunud uhtne tervik, mida olen loppematu joana silme ette varvikirevate piltidena loonud, tuhandeid kordi korrigeerinud, motetest valja visanud ning sama teed pidi tagasi toonud. Usna naljakas on moelda, kuidas asjad sedavord loomulikult uhtakki paika voivad loksuda, avades sealjuures koik teed ning uksed, mida varem ka koige tugevamaid joupingutusi naidates avada ei onnestunud. Ilmselt on see toesti sedasi, et hambad ristis vastuvoolu ujumine pikas perspektiivis siiski usna moistetamatuna naib, kuna iga asja jaoks on tegelikult siiski oma aeg ja koht, kui raske seda uskuda ka poleks. 

2013 pani alguse suurtele asjadele minu elus, lopetades uhteaegu neid, millele niivord palju energiat ja aega kulutasin. Olen enda ule pariselt viimaks uskumatult uhke, kuna aasta esimene pool naitas, et ma voin korda saata asju, mis sageli moistusevastasena tunduvad. Alati on lihtsam alla anda ning kergema vastupanu teed minna, eeldades, et sedasi on eluga lihtsam toime tulla. Vahel see ongi sedasi ning monikord tuleb enese saastmiseks valjakutsetele ei oelda. Koguda motteid ja ideid, oodata seda oiget momenti ning lasta unustamatutel seiklustel end just sellel hetkel kirjeldamatusse keerisesse kiskuda. Ja kuigi puu all istudes, ootuses, et banaan iseenesest sulle kukub, voib ka usna monusalt aega veeta, on tuve mooda ulesronimine ja puuvilja jahtimine tihtipeale palju vahvam ja emotsiooniderohkem kogemus, mis toesti lisaks kehakinnitusele ka hingele midagi lisaks pakub. Aasta teine pool andis aga touke voitlemaks selle vastu, mis mind niivord pikka aega maadligi on surunud ja sisemisi pingeid on valmistanud. Omamoodi sisemiste vastuolude tasandamine, mille ettevotmine minult tohutult julgust ja tahtmist noudis, kuid mis tegelikult vaid oige pisikese touke ja nouande kaugusel lahedaselt inimeselt oli. Ei oska oelda, kui pikk voi luhike teekond parema minuni, kes iseendaga viimaks rahu solmib ja end labi armastuse pilgu vaatama hakkab, on, kuid olen valmis seda teed tallama. Sest sel aastal ma oppisin, et ma pole selles koiges sugugi uksi. Ja koos on lihtsam. 

Ilmselt ongi need kaks peamist marksona, mis minu aastat kirjeldama jaavad, Tema ja Erasmus. Kaks koige imelisemat ja sonulkirjeldamatult kallit seiklust, mis minu onneks ka uuel aastal edasi jatkuvad. 2014 tootab tulla esimeste plaanide kohaselt imeline. Kullap kohati ka raske, kuna otsuseid, mida vastu votta, on nii mitmeid, kuid kull koik viimaks nii valja kukub nagu peab. 

Kuid nuud vist ongi koik... Et uus oleks veelgi armsam!



2 kommentaari:

Gerda ütles ...

Ma pean ikka ja jälle ütlema, et mul on su üle niinii hea meel ja sa oled väärt maailma parimat! :)

Anne-Maria ütles ...

Suurimad tanusonad, armas Gerda! Ja sulle soovin sama, sest imelised inimesed nagu sina vaarivad samuti tervet maailma ja pealegi!