Even a broken clock gets it right occasionally.

Nii mitmeid kordi olen mõelnud. Lasknud piltideks muutunud sõnadel peast läbi keerelda ning tundnud kõike seda, mida kõik need mõtted reaalselt väljaöelduna võiksid tekitada. Kirjeldamatult kergendustunnet, mis pärast liiga pikki öötunde mentaalset enesepiinamist lausa leevendavana mõjuks. Et sedapuhku nii mitmedki pisikesed lõhed, mida iga valesti öeldud või õhku rippuma jäänud sõnakõlks kombineerituna elu paratamatu irooniaga, mis kohati lausa naeruväärselt suurt rõhku minu oma üle naermisele paneb, maagiliselt ühtlaselt kokku tõmbuks ning sisemuse taas soojusega täidaks, mis pehmete kiirtena paitaks ja reaalselt tuntava koopiana õnnetundest üle kere leviks. Sest vilisev tuul on läbilõikavalt külmalt minust liiga kaua läbi vuhisenud...

Kuid nii mitmeid kordi on hinges paisunud soovist viimaks kõik kaootiliselt ringlevad sõnad ühte jadasse kokku koguda, mis vähegi mõistuspärane tunduks, hoolimata mõtted jäänud vaid mõteteks ja eelpool loetletud vabastavad emotsioonid vaid tühipaljaks vaimuviljaks, mis niivõrd sageli enne magamaheitmist silme ette kerkib, lubades, et kõik see kord ka päriselt kohale jõuab. Muidugi sealjuures täpsustamata, millal omamoodi lõpu järgi janunemine viimaks isu täis saab ja uue alguse pühitsemine aset leiab. Ja niimoodi oodata ja oodata ja oodata, kuni elu pidevalt tuure kogudes need üle huulte libisemata jäänud sõnad, mis võib-olla ehk kõike muutnud oleks, argieluga võidu joostes absoluutsesse unustusse langevad, lootuses, et ehk millalgi neist siiski asja võib saada. Et mõnel vaiksel ööl pimeduses pea kohal loksuvate lainete keskelt ka mõni neist ehk pinnale kerkiks.
Ja nii küllap ka täna öösel. Kuni viimaks vaim pidevast ketramisest ja süsteemide loomisest niivõrd ära väsib, et vaid uni leevendust saab pakkuda. Sügav ja rahulik uni.

Viimasel ajal on pideva perfektsuse poole püüdlemine mind pannud end ebameeldiva ning kohati hukkamõistva pilguga vaatlema. Ja siinkohal ei puuduta asi sugugi seda, kuidas ma läbi ülejäänud maailma silmade võin välja näha, kuigi ka see aeg-ajalt peeglisse vaadates viisakusest tervitama tuleb, sest kelle puhul see vahetevahel nii ei oleks. Sedapuhku on asi aga minu pidevas piiride kompimises ning tasapisi kasvavatest nõudmistest ja eeldustest kogu oma elu, seda ümbritsevate inimeste ja tunnete suhtes. Külge on jäänud haiglane komme luua absoluutselt kättesaamatuid standardeid, milleni minu enese võimed kuidagi ei küündi ning millele järgneb nüüdseks juba jätkuvalt korduv mäslev pettumuselaine, kuna elu ning mina ise ei ole paratamatult minu ootusi ning lootusi täitnud. Pidevalt endalt kogu aeg rohkem nõuda ning sealjuures siiani saavutatud mitte märgata kõlab praegugi totralt, kui seda sõnadesse üritan ringi tõsta.Paneb endalt küsima, et kuhu ma niimoodi välja üritan jõuda ning milliste tagajärgedeni see kõik võib viia. Kui juba hetkel jään ilma nii paljust, mille järgi hing tegelikult kohati valulikku igatsust tunneb, ning rahulolu tundmiseks juba enda nahast välja pea hüppama, siis mis järgmiseks? Kuidas taoliselt spetsialiseerunud perfektsionismi ravida?

Muusika: Mister Lies - False Astronomy