If you hurry, there's still time.

Niivõrd tihti leian end mõttelt, et kas tõesti on see üldse mingil moel võimalik, et aeg võiks mööda lennata veelgi kiiremini, kui ta viimasel ajal seda teinud on. Ja siis veerebki järjekordne päev õhtusse, üheskoos omamoodi sügisese suve suminast kajavate mõtetega, mis ajapikku rutiinist tingituna endale mandunud näo pähe on joonistanud. Ja siis hakkabki maad võtma kiuslik vaikus, kus kunagi ammu öeldud suure ning sügava tähenduseta sõnakõlksud, mis kõigest hoolimata end märkamatult hingeservale haakisid ja ühtäkki müstiliselt tähtsaks muutusid, arglikult pead tõstavad ning enesele suure suuga lubatud tunnid, minutid, sekundid kõige selle kordasaatmiseks, milleks tihtipeale pelgalt laiskusest ning oskamatust ajaplaneerimisest tingituna jaksu ega ajaressurssi ei jätku, end meelde hakkavad tuletama, iga korraga aina valjemini ning valjemini. Ja viimaks vaatadki tõtt kõigi nende lõputute asjadega, mida oled kasvõi hetkeks planeerinud teha, kuid milleni ei ole kuidagi jõudnud, ning tunned, kui vähe selleks ju tegelikult vaja on, kuid kuidas ometi end selleni viia ei suuda. Seejärel söövitab kerge pettumusepisik kõrvetavalt hetkeks hinge, aga tekivad uued ahvatlused, uued soovid ja lubadused, seega unustad kõik peast läbi käinud mõtted ja sisemust raputanud tundmused ja astud hetkegi kõhklemata uuesti sama rongi peale, olenemata teadmisest, et jõuad viimaks siiski samasse sihtkohta välja, kust tegelikul lootsid pääseda.

Tegelikult isegi ootan õige pisut sügist. Sest kui ühel õhtupoolikul jalutades õhk täpselt sügise moodi maitses ning hinge mingi kummalise segu eelmiste aastate sügisnostalgiast ning mälestustest istutas, siis hakkas kuidagi eriti soe olla, just seesmiselt. Millegipärast tundub kogu see idealistlik pilt värvilistest krabisevatest lehtedest, auravatest teetassidest, aina pimedamaks muutuvatest õhtutest, mida valgustavad varje seintele joonistavad küünlaleegid ja tasapisi kasvav talveootus kogu oma lume, jõulude, piparkookide ja kuuma glögiga, mis terve keha nii mõnusalt sumisema paneb, just see olevat, mis pea igal aastal nii augustikuu keskel silme ette joonistuma kipub. Tegelikult võiks ju.
Sest sellel sügisel on küljes ootusärevuse õrn maik. Ja see on hoopis teistmoodi kui varem.

Muusika: The Smiths - Asleep


Kommentaare ei ole: