I can pretend that it doesn't matter, but I'll be sitting here lying to myself.

Miks mulle hakkab üha rohkem tunduma, et Hemingway väide intelligentsete inimeste ja õnnelikkuse kohta peab absoluutselt paika?

Ma tunnen siia keskkonda kirjutamisest nii puudust. See oli üks vähestest viisidest, mis aitas mul end mingil kummalisel tasandil mõista, sest tegelikult on ju kogu minu hing siia sõnade kombel ümber valatud. Iga üksik lause omab mingisugust kõrgemat tähendust, mis meeltesse sukeldudes kõik tundmused tasapisi pinnale kergitab ning vaikselt loksuma jätab, tuletades mulle alati meelde minu neid külgi, mis mingil põhjusel tihti unustuste hõlma vajuvad, kuid tegelikkuses uskumatult suurt tähtsust omavad. Kogu see protsess, iga sõna hoolikas vormimine, mis muutus vaimselt kohati üsna väljakutsuvaks, aitas mul iseendaga läbi saada. Praegusel hetkel annab viimase olemasolu puudumine ikka eriti tunda. Ehk lühidalt võib öelda, et vahepeal lihtsalt ei oska. Ja kui päris aus olla, siis see "vahepeal" on kestnud juba kuradi pikka aega. Väheste postituste põhjus on mul vähemalt teada.
Ma ei oska ennast enam lugeda.

Kuigi ma olen üsna kindel, et ma ei ole õnnetu, kahtlen ma siiski, kas kogu see asi ei ole mitte minu oskusliku  veenmise, tähtsate asjade ees silmade kinnipigistamise ning iseenda petmise pealiskaudne tulemus?

Muusika: Christina Perri - A Thousand Years

Kommentaare ei ole: