It's been a real long time in another world.

Viimasel ajal olen hakanud tähele panema, kuidas ei suuda kuidagi enesele seatud eesmärkidest kinni pidada. Esialgsele eufooriale järgneb ühtäkki kaootilisele natuurile omane tüdimus ning motivatsioonipuudus, sest mingil kummalisel põhjusel ei suuda enamus asju viia mind enam sellisele vaimsele tasandile, mis päriselt tähis oleks. Hea küll, kui silmaklapid eest võtta, siis tegelikult ju mõned hõljuvad pildid, mis kunagi unistuste nime kandsid, ning inimesed on, kuid enese kurvastusekski peab tõdema, et sellega minu hetke maailmapilt kipubki piirduma. Vaatan üles ja alla, vasakule ja paremale - ikka üks ja seesama, hoolimata sürreaalsest tegelikkusest, kus iga päev kogu keskkond kipub enesele loomulikku kuju muutma. 

Lihtsalt pisut keeruline on kõiki lõpptulemuseni jõudmist mõjutavaid faktoreid ning küsimusi eemale tõrjuda. Alguses võib see tunduda küll üsna kerge olevat, kuid aja möödudes on lausa iga ihuliikmega tunda, kuidas raskus õlgadele koguneb ning tasapisi maadligi hakkab suruma, kuigi ise kõigest jõust üles tahad tõusta, täpselt niikaua, kuni jõud raugeb ning enam ei jaksa. Nii liigungi ühe mõtte, idee ning soovi juurest teiseni, kuni ring ükskord täis saab. Ja siis ei jäägi endalt enam midagi muud suurt küsida kui et, mis edasi? 

Kogu protsessi juures ei panegi kuigivõrd tähele, kuidas mingi olematu sihtmärgi poole liikumise käigus hakkad pisikeste asjade ning pisut suurema tähtsusega inimeste, kes mingil utoopilisel moel teavad täpselt, mida sa tunned ja kuidas see kõik sinu käitumist, tujusid, ümbritseva nägemist ning hinges kumisevaid südamepõkseid mõjutavad,  külge pahatahtmatult klammerduma. Lõpuks muutuvad silmad kummaliselt pimedaks ning südamega nägemine ainsaks, mis alles on jäänud. Hinge jääb sõnadega kirjeldamatu kartus neist inimestest ilma jääda, neid kaotada, sealjuures kaotada iseennast. Või vähemalt seda, mis veel endast järele on jäänud. 

Ei, ma ei ole õnnetu, otse vastupidi. Lihtsalt pisut segaduses. Kuid vähemalt paneb see mind taas mõtlema ning asjade üle juurdlema. Mõistetamatuks jääb vaid üks - miks on muutusi nii kuradi raske läbi viia?

Muusika: Ben Rector - You And Me