Mõnikord inimene vajab mõnda suuremat sorti muutust, mis ta turvalisest mullist, kust miski üleliia halb ja kurnav läbi ei murra, välja kisuks, et ümbritsevaid asju õige pilguga näha, olenemata sellest, mida me oma tõekspidamistes 'õigeks' ka ei peaks. On üsna kummaline, kuid samas uskumatu kõrvalt vaadata, ühtlasi samal ajal iga keharakuga tunda, kuidas lihtne keskkonnavahetus suudab inimest muuta, panna vaimselt kasvama ja arenema. Ja nii on palju lihtsam asjadest aru saada, neid päriselt mõista, ilma, et need pidevalt tumeda varju kombel kannul käivad küsimused raske koormana järel lohiseksid. Sedasi langevad varjud elule hoopis teise külje alt ning valgus, mis sisemuse nii meeldivalt surisema paneb, paneb kõik hoopis teistsugusesse, pisut kirkamatesse toonidesse. Ja nii on hea.
Ühistransport võib olla ka üsna silmiavav. Eile koju sõites jälgisin inimesi ning enda üllatuseks nägin nii palju nukraid nägusid ning kehakeelt, mis ütles nende kohta nii mõndagi. Võib-olla tulenes see vihmasest ilmast või mingist muust põhjusest, kuid sellegipoolest lubasin endale, et minust ei saa iial inimest, kes end ümbritsevat nautida ei suuda. Ei taha kunagi kaotada kõike seda, mis elul pakkuda on või ärgata pelgalt selleks, et päev üle elada, eeldades, et sel ei ole mulle mitte midagi hingele täiendavat anda. Mitte iial, tulgu, mis tuleb.
Muusika: Beyonce - I Miss You
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar