I'll be right here, if you can find the time. Just be sincere.

Kirjeldamatult palju rõõmu valmistab iseenda omamoodi taasavastamine. Kui peast läbi keerlevad mõtted ja hinges kõditavad emotsioonid on lõpuks muutunud nii koduselt tuttavaks, just nagu ei oleks kunagi nendest eemal viibinud. Sedasi on nii lihtne öelda taaskord tere ja tuttava tundega vaikselt ühte põimuda. Viimaks peaaegu terviklik. Ja see tunne muudab sisemuse uskumatult soojaks, eriti sellistel hetkedel, kui kõik pealtnäha hellalt ümbritsev suuremat sorti tigedalt torkivat segadust meenutab. See pakub lohutust sellisel kombel, millesarnast on raske kuskilt mujalt leida.

Ausalt öeldes ei oska hetkel öelda, kuhu või millises suunas edasi ning mis kõik ees ootab, kuid tegelikult on nii vist isegi parem. Spontaansus võib ootamatutel hetkedel imeliselt üllatada ning pealegi on teada, kuidas ka kõige väiksemate plaanide ja ideede suuremaks puhumise ning vormimisega lood on...Kuskilt peab ju inimene õppima.

Naljakas, kuidas teatud mõttes hõivatud inimesed näivad automaatselt silmale atraktiivsemad kui need, kes vabalt ringi jalutavad, oodates varmalt kinnipüüdmist. Inimeste sisemine himu kellegagi konkureerida ning end paljuski proovile panna ja ületada on ikka vist tõepoolest lõputu. Aga tegelikult on nii ju palju huvitavam, sest kõik, mille lõpptulemuseks võib olla kergem inimestevaheline konflikt ja särin, on keeruline. Ja enamasti, isegi kui see toimub alateadlikult, me keerulisust taga otsimegi, hoolimata selle leidmise hinnast või tagajärgedest.

Ja mis veel...Tartu on jätkuvalt sama armas ja kodune nagu ta on alati olnud.

Muusika: Ewert and the Two Dragons - Pastorale