I'm on the edge of glory and I'm hanging on a moment of truth.
Minu sissekannete rohkusest võib välja lugeda, et praegune uskumatult mõnus ilm ja pisikene paus enne viimast eksamit on täielikult suviste mõnude ja hüvede raamidesse ära mahtunud. Pealiskaudselt võib isegi väita, et antud hetkel ei mahu minu ellu ühtegi üleliigset mõtet, mis otsaesise kortsu tõmbab või mossitama paneb, ning kõik tiirleb ainult mugavuse ja laiskuse ümber. Ja tegelikult on praegu nii kõige parem, sest milleks muuta asju ebavajalikult keeruliseks, kui lihtsus hingele pidevalt pehmelt pai teeb. Niisiis on kõik mõtted, ideed, unistused ja tahtmised korraks eemale lükatud, kõrge aia taha konarlikult rivvi seatud, et pärast taeva endana maa peale laskunud mõttepausi need üksipulgi läbi võtta.
Pealtnäha on kõik hästi ja enamuse ajast mu armas mõistus seda ka usub. Sellistel hetkedel on elu tõeline lill, millest pimedatel õhtutel vaid unistada võib, kui igavus ja rutiin hingele raskelt peale rõhuvad. Täna aga, kui üksikud väikesed muremõtted äkitselt halli pilvena pea kohale kokku roomasid, hakkasin aga mõtlema, millal elu nii ebameeldivalt keeruliseks muutus? Võib-olla on asi selles, et üks suur etapp elust on peaaegu et läbi saamas ning varsti tuleb hakata mõtlema sellele, milliseid samme kaua küpsenud visioonide täideviimiseks tuleks astuda. Võib-olla on see lihtsalt tühipaljas hirm tuleviku ees, mis antud hetkel niivõrd kohutav näib olevat. Võib-olla. See kõik kõlab nii lihtsalt, kui seda siia kirja panna, kuid kui aus olla, siis sellele mõtlemine paneb mõtted tohutu keerisena, millest on hingele kosutust toovaid tõeterasid pea võimatu välja noppida, kaootiliselt tiirlema. Seega pole vist imekspandav tõsiasi, et kõige lihtsam ongi endast kõik - elu - eemale lükata, et pisut rahulikumalt hingata ja nautida seda, mis praegusel hetkel kõige rohkem nautimist väärt on, ja unustada teadmine, et kõigest hoolimata käib see teadmine õõvastava varjuna pidevalt kannul, hiilib ja ootab parimat hetke, et salakavalalt kõik meeled enda valdusesse haarata. Ja kui see juhtub...siis on kõik jälle mõttetult keeruline.
Tõenäoliselt on ülaltoodud tekst üsna sarnane koopia mõtetest, mis pea kõiki abituriente lõpusirgel sprintides tabavad. Aga mis seal ikka...elu läheb edasi ja küll kõik kenasti korda saab. Tore oleks, kui ma seda ise ka uskuma hakkaksin...kunagi varsti ehk!
tavaliselt on nii, et kui lased asjadel lõpuks minna ja end enam hulluks ei mõtle, siis loksuvad kõik asjad ise paika. ja siis oledki lõpuks seal, kus olla tahad. jube keeruline on see minnalaskmine küll, aga tasub proovimist :)
Ma ei mõtlegi end päris hulluks. Lihtsalt hetkel on mu elus palju asju, mis muret valmistavad. Aga jah, küll kõik läheb nii, nagu minema peab, sest muudmoodi ei saagi ju. :)
2 kommentaari:
tavaliselt on nii, et kui lased asjadel lõpuks minna ja end enam hulluks ei mõtle, siis loksuvad kõik asjad ise paika.
ja siis oledki lõpuks seal, kus olla tahad.
jube keeruline on see minnalaskmine küll, aga tasub proovimist :)
Ma ei mõtlegi end päris hulluks. Lihtsalt hetkel on mu elus palju asju, mis muret valmistavad. Aga jah, küll kõik läheb nii, nagu minema peab, sest muudmoodi ei saagi ju. :)
Kallikalli!
Postita kommentaar