It's better to be absolutely ridiculous than absolutely boring.

See moment, mil olevik laotab oma kiired üle mineviku varjude, need tasapisi enesesse enneolematuid tundmusi heegeldades üheks ebamaiseks tervikuks põimuvad ning huultele siira naeratuse venitavad. Ja õnnetunne, mis ühelt rakult helendavalt võnkudes teisele langeb ning omamoodi ahelreaktsioonina üle kere levib. Vabadus. Rahu. Aeg iseendale. Mõnikord lausa ei märkagi, kuidas organism igatsusest nimetatute järgi märku annab. Kuid viimaks...

Taasavastasin uskumatult palju vana muusikat, mis kunagi mulle tervet maailma tähendas. Ja nii tore on mõista, et tegelikult ei ole nende lugude tähendus aastatega sugugi vähenenud, pigem tohutult kasvanud.