You see the world in black and white, no colour or light. You think you'll never get it right. But you're wrong, you might.


Mõnikord tuleb ette olukordi, kus mõistus ning emotsioonid ei saa kuidagi enam rahulikult eraldiseisvatena eksisteerida, põrkavad ragisevate rahnude kombel teineteisega kokku, luues hinge kummalisi seoseid ja küsimusi. Aja jooksul nad lõimuvad, tekitades tunde, nagu pea oleks paksult vatti täis topitud ja süda ühest otsast teiseni tihedalt kinni müüritud. Toob endaga kaasa teistmoodi vastasseisu, omamoodi emotsionaalse krahhi, mis paneb kahtlema valitud sihtides ning visioonide õigsuses. Istutab pähe küsimusi, kuidas edasi minna, millist teed valida. Kas peaks kogu maailma vaatama läbi silmade, mis kõik kummastavalt reaalseks ning mõneti hirmutavaks muudab, või tunnetama kõike südamega, mis laseks ümbritseval kõditavalt nahale langeda, seal viivelda ning vuhiseva tuule, läbi vihmaste pilvede langevate päikesekiirte ning põski paitavate pehmete käte abil tundmusteks muuta. Vahel lihtsalt ei suudagi otsustada. Ehk ei peakski?

Mõnikord on üks tunne sedavõrd suur, et seda on võimatu sõnadesse panna. Võib ju üritada, võib-olla ehk peakski, kuid ometi jääb sisemusse kripeldama teadmine, et miski jäi nagu puudu. Mõni lihtne sõna, kirjavahemärk või lause, mis aitaks silme ette maalida pilti, seda täiust, mis on enese mõtetes nii ebareaalselt selge ja arusaadav, kuid mis on ometi niivõrd keeruline, et pilt jääb laiale maailmale seletatuna paratamatult poolikuks. Küllap peabki see nii olema, sest mõned asjad lihtsalt ei ole määratud suurema publikuga jagamiseks. 

Õhule on külge jäänud talve maitse ning ööd on muutunud puhtaks maagiaks, millest osasaamine nii enneolematult lihtsaks on muudetud. Kõikide suuremate ja väiksemate hirmude kõrvale, mis päevast päeva kurja tumeda varju kombel kannul käivad, on jäänud need elu ilusad küljed, mis kogu aeg meie kõrval paiknevad, kuid mida iseenese laiskusest tingituna tihtipeale ei märgata, kuigi see ei nõua sugugi nii palju vaeva, kui võiks arvata.
Kätte on jõudnud minu aeg. Ja elu on ilus.

4 kommentaari:

Gerda ütles ...

Ma lugesin ühe korra su sissekande läbi ja jõudsin lauluni, mis sa sinna lõppu oled lisanud ning panin ta siis taustaks mängima ja lugesin uuesti selle läbi.. See oli lihtsalt hämmastav kui palju mõtteid ja emotsioone sinu kirjutatud tekst ja laul kokku moodustasid..

Sa oskad ikka nii hästi sõnu ritta seada! Ilmselgelt lemmik blogi, sest sa oskad kirjutada alati nii, et see paneb kaasa mõtlema ja kuidagi leidma seoseid oma mõtete ja tunnete vahel.

Anne-Maria ütles ...

Aitäh ilusate sõnade eest, Gerda! Muutis minu hommiku kümme korda rõõmsamaks, kallis oled!

M ütles ...

Olen sinu blogi juba mõnda aega lugenud, nõustun täielikult Gerda arvamusega!
Suurepärane laul.

Anne-Maria ütles ...

Äraütlemata suur rõõm on lugejatelt tagasisidet saada, suur aitäh selle eest. :)