We all feel the need for wonder.

Millegipärast leian tee siia alati hetkedel, kui elus midagi suuremat valesti kipub olema, sest kuidagi palju lihtsam on kõik endast sõnadesse ümber valada, isegi, kui kogu kirjapandu esimesel silmapilgul absoluutselt seosetu näib olevat. Aga tegelikult... mõistus on ausalt öeldes jooksnud särisevasse lühisesse, mis pea õrnalt tuikama paneb, meel on kurb ja hing asjade senise käiguga lihtsalt rahulolematu - senised kootud võrgud, mis muidu helendavalt võnkudes sisemuse sooja rahulolutundega täitsid, on läinud sõlme ning suure vaevaga ehitatud kõrgustesse küündivad õhulossid üksteise järel maatasa lõhutud. Momentidel, mil tead üksikasjaliku täpsusega, mida üle kõige tahad, ihaldad ja soovid, kuid selle saavutamiseks puudub igasugune jõud ja võimalus ning ainukeseks valikuvõimaluseks on käed rüpes istumine ja kõrvaltvaatajana asjade jälgimine, siis tekib paratamatult hinge abitu, mahajäetud ning nukker tunne. Ja kogu selle mõistmine muudab asja veelgi hullemaks.

Tegelikult ei peaks ma üldse nii tundma. Alateadlikult võin ma endale tõepoolest tunnistada, et ükskõik, mis ka ei juhtuks - maailm ei jää seisma, pöörleb ja tiirleb jätkuvalt samamoodi edasi. Kuid ometi on seda niivõrd raske uskuda, kui tegelikkuses kogu see uskumatu värvide, varjude, inimeste ja erinevate paikade kooslus tähendabki tervet ilma, on muutunud enese eksistentsi algtalaks. Ja kui selleni jõudmine on varjutatud tumedate pilvede poolt, siis lihtsalt ei suuda vaadata positiivsemalt millegi poole, mida eneses olemas pole.
Tahaks lihtsalt vajuda maa alla ja mõelda, et kõik ongi nii lihtne, nagu mõistusel tavaks oli öelda ja kirevatele piltidele silme ette maalida. Ja võib-olla see ongi nii ja me ise ning meid ümbritsev keskkond mõtleb asjad keeruliseks. Võib-olla. Kuid antud hetkel ei suuda sellele eriti suurt tähelepanu pöörata, ei taha ka...

“She had just realized there were two things that prevent us from achieving our dreams: believing them to be impossible or seeing those dreams made possible by some sudden turn of the wheel of fortune, when you least expected it. For at that moment, all our fears suddenly surface: the fear of setting off along a road heading who knows where, the fear of a life full of new challenges, the fear of losing forever everything that is familiar.”

—	Paulo Coelho

Muusika: Coldplay - Moving To Mars

On a side note: Tegin endale väikese tumblr blogi ka, kuhu maanduvad kõik pildid, mis mulle silma jäävad. Kel tahtmist pilk peale heita või minu tegemisi seal jälgida, siis siin ta on.