Restless soul, lie down. Lie for a while with your ear against the earth.

Mõnikord ajab inimese vastuolulisus oma idiootsusega lausa naerma. Eriti momentidel, kui mingil põhjusel tuleb peale kirjeldamatu tung peaga lihtsalt korduvalt vastu seina joosta, kuni mõistus töötamise lõpetab ning meel õndsas vaikuses ja arusaamatuses hinge tõmbab. Mõnikord seavad asjad end nii vales ja keerulises järjekorras ritta, mis muudab kogu sellega kaasaskäiva protsessi uskumatult väsitavaks. Vahel lihtsalt tahaks puhata, ümbritsevast mürast, pimedusest, sisemistest kokkupõrgetest ja tegudest, mille eesmärkidest ja tagamõtetest kuidagimoodi aru ei taha ega suuda saada. Ning seda isegi siis, kui elu on kirjeldamatult värvikirev lill. Isegi siis.

Teadagi ei saa ükski asi püsida muutumatuna, meid peab ümbritsema pidev progress, edasiminek mingiski suunas, mõnikord teadmata isegi millises. Kuid täna olen väsinud. Tüdinud ja kurnatud pidevalt sama ringi mööda käimisest. Hing ihkab midagi uut. Kuid tänu taevale on loodud selline meeldiv asi nagu homne päev, mis on teatavasti alati palju parem kui käesolev hetk. Sest muudmoodi ei saakski ju olla.

Maybe it's because there are so many songs in the world and I am sad because I will never be able to hear them all. Maybe it's because everything is covered in snow and for some reason, snow makes things quiet. Maybe it's because I want to cry because I will never be able to fix everything that so desperately needs repair. Maybe it's because I, myself, am so far beyond repair. Maybe it's because I'm always feeling trapped. But whatever it is that's making me want to live has settled inside of me and it won't calm down till my hands are in the air and I'm running, running nowhere and everywhere as fast as I can. I just want to run, to live. Maybe it's the greying hope for the future. Maybe it's the teenage angst, the desire to get away. Or maybe, just maybe, it's because I'm destined for something more than this. 

Muusika: The Middle East - Blood