Some things tie your life together, slender threads. And things to treasure days like that should last and last and last.

Juhtumisi panin tähele, et tegemist on minu neljasajanda postitusega. Ilus, ümmargune arv. Nelisada. Üldiselt mulle numbrid kuigivõrd korda ei lähe. Nad on mingil kummalisel moel ängistavad, omavad inimeste üle mingisugust ebamaist mõju, mõneti hüpnotiseerivat ning aheldavat. Panevad tegema eriskummalisi ning vahel isegi õõvastavaid asju, blokeerivad välja pisutki teistsugusema alatooniga mõtted ning väänavad kõiki ideid sedasi, kuidas hing vaid ihkab. Ja ometi teadvustame me endale, et tegemist on pelgalt puhta õhuga. Omamoodi üllitisega, mis on loodud selleks, et kõik tahtlikult keerulisemaks muuta. Kuid siinkohal trügib mõtetesse tera, et inimesed paratamatult naudivad keerulisust. Kõik, mis on kas või sammukese kaugemal lihtsusest, hallist argielust, korduvatest kulunud ja oma aja ära elanud draamadest ning igavusest, on põnev. Keerulisus lisab elule vürtsi ning mõningal määral isegi pinget. Kuid... Kui pikk ma olen, palju ma kaalun, palju ma raha teenin, kui palju on naabri auto minu omast kallim, milliseid hindeid ma saan, kui vana ma olen, mitu päeva veel minu ja nädalavahetuse vahele jääb, arv, arv, arv - ängistav! Numbritel on võim. Mõnes mõttes ei taha minu aju sellest võimu olemusest kuidagimoodi aru saada, kuid hetkel ei ole see ka oluline.

Tegelikult ei olnud ülaltoodud tekst üldse see, millest ma kirjutada tahtsin. Või kui päris aus olla, siis ei tea ma siiani, mida ma päriselt siia kirja soovisin panna. Iseenesest võiks ju sellise sümboolse arvu puhul "paberile" ritta seada mitmeid kauneid sõnu, kuid viimasel ajal tungivad pähe vaid üksikud uitmõtted, millest millegi ilusa loomine tundub pea võimatuna. Mõnikord muutub elu lihtsalt nii kummaliselt ühehülbaliseks ning kogu vaimne mõttetegevus koos sellega. On lausa tunda, kuidas hall argipäev ning rutiin salamisi kontidesse puurib ning hinge võrku koob. Sedasi, et ühel hetkel võid kogu järgmise nädala tegevuskava silmagi pilgutama hommikuse kohvitassi taga istudes üles loetleda, olles ise sealjuures asjade käiguga uskumatult rahul. Ja momendil, mil reaalsus end peavalude ning paanikahoogude saatel õuele lohistab, roomab hinge kummaline rahulolematuse tunne. Teadmine sellest, kuidas aega rahuliku südamega tuulde lastakse, tundmata mingeidki emotsioone. Ja siis saabub paranoia ning kahetsus, mis sunnib asju muutma, nägema kõike ümbritsevat teisiti. Sisemuses tärkab kirjeldamatu tahe teha asju teisiti. Soov tallata sisse oma rajad ja nendel käies leida üles kõik need momendid ning eesmärgid, mida oleks ehk võimalik leida palju vähem vaeva nõudvatel viisidel, liuelda kõigest läbi, kogemata mingeid takistusi. Kuid siin tuleb taas mängu inimeste soov kogeda keerulisust, segatud sooviga enese ego pisut poputada. Naerda või nutta hetkedel, mil see on sobimatu, võtta vastu otsuseid, mis inimestele väikelinlikul moel jutuainet pakuvad ning enese poole vahest ebamugavaid pilke ja sosinaid läkitavad. Kuid mis sellest, kui pähe turgatab õnnis teadmine sellest, et minu süda on rahul. Ja see on ju peamine.

Segadusttekitav ning ebaharilik, kuid nüüd ma vist jõudsin järelduseni, mida seda numbrit silmitsedes jahtima asusin. See kõik siin, see sissekanne, see blogi tervikuna, on minu hinge peegel. Kõik see, mis mind vaevab, piinab, närviliseks ning enneolematult õnnelikuks muudab, jõuab mingil kujul siia. Ning tuleb tõdeda, et teisiti ma enam ei oskagi.

Olen leidnud aega lugemiseks, ootan kohutavalt talve, lund, jõulutunnet ja suusahüppeid. Ja kogu see ootus mahub kindlatesse raamidesse, mida ääristavad numbrid. Jällegi arv, arv, arv...

Muusika: Bon Iver & St. Vincent - Rosyln