Miks on see alati nii, et kui tegemist ootavad miljon tähtsat asja, siis muutub kogu ümbritsev olustik kordades huvitavamaks ning süttib tähelepanu püüdmiseks just kui põlema. Süda ning meel ihkavad teha kõike muud, välja arvatud seda, mis juba ammuilma tegemist vajaks. Lõppude lõpuks on ju äraütlemata tore uskuda, et aega on selle kiire asjaga.
Vaba aeg... sellega on kesised lood. Kui nüüd sellele mõelda ning päris ausalt üles tunnistada, on eelpool kirja pandud lause näol tegemist puhtalt järjekordse originaalse vabandusega, millega vältimatutel laiskushetkedel asjade viimasele minutile või üldse tegemata jätmist kuidagimoodigi põhjendada saaks. Kuid... teinekord pole vabandusi vajagi, kuna elu muutub tõepoolest niivõrd kiireks, et ei ole aega märgatagi, kuidas aeg vuhinal mööda lendab, rohelised lehed puudel ühtäkki punaseks muutuvad ja sama kiiresti maa peale langevad või kuidas külmetus salamisi naha alla poeb, varitsedes momenti, mil ohver rajalt maha võtta.
Mõnikord aga sooviks, et oleks tõepoolest olemas võimalus kasutada tobedaid vabandusi, et leida aega märkamiseks, nägemiseks ning isegi kõige tobedamate asjade nautimiseks. Sest teinekord, hoolimata ebamaiselt vastikust enesetundest, võib voodis lebamine, tekk poole näoni tõmmatud ja kahekordistunud padjakuhi pea alla seatud, ning hommikust õhtuni täiesti tobedate saadete, mida mõnes muus olukorras ehk nägema poleks sattunud, vaatamine tunduda lausa paradiisi endana.
Tegelikult peaks blogi kirjutamine, kui ühe enam-vähem normaalse lause koostamiseks kulub pea kaks korda kauem aega ning mõte sarnasusest mingi kummalise monstrumiga, kelle pea on just kui suur õhupall, mis on tema ülejäänud kehast täielikult eraldatud, üha enam esile kerkib, keelatud olema. Nii et andestage kõik lollused ja vead. Siinkohal parem lõpetangi, arrivederci!
Muusika: Thirsty Merc - Tommy And Krista
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar