Kummaline, kuidas ühiskonnas ringlev surve tasapisi külje alla ujub, märkamatult kõikidesse keharakkudesse imbub ning sealjuures kõik mõtted ja vaated enese soovide järgi korduvalt väänab. Kõik see, mida arvasin varem õige ja korras olevat, natukenegi tavaline, on ühtäkki oma kuju muutnud. Terve maailm tundub sellistel hetkedel hoopis teistsugusena, kalgim ning üksluisem. Kohana, kus erinevustest, värvidest ning teravatest nurkadest, mis kumeruste keskelt välja paistavad, rääkimine lausa patuna tundub. Ja sellistel momentidel sooviksin, et mul oleks pisut rohkem selgroogu, et nendest kindlatest pilkudest ning enese peas loodud haiglaslikust kinnisideest üle olla ning sirge seljaga lihtsalt minema kõndida. Öelda, et mul on ükskõik.
Muusika: The Bravery - Ours
2 kommentaari:
Soovitan sulle ühte raamatut, mu sõber Taavi ütles selle kohta, et see on elu muutev.
Paulo Coelho Alkeemik
See on mul juba ammu olnud plaanis lugeda. Pole lihtsalt jõudnud küüsi raamatule taha panna. :) Aga aitäh soovituse eest sellegipoolest.
Postita kommentaar