Viimasel ajal olen hakanud mõtlema, kui tähtsad on minu jaoks ühe spordiülekandega kaasad käivad kommentaatorid. Tõenäoliselt ei oleks talvised suusahüpped ilma David Goldströmita pooltki nii meeldejäävad, kui nad viimased paar aastat olnud on. Kummaliselt kombel on erinevust on koheselt väikeste detailide kaudu tunda, kui mingi muudatus ootamatult esile kerkib. Enamasti see ju ongi nii, et hakkame asju iseenesest mõistetavana ja igapäevase elu asendamatu osana võtma, kuid momendil, mil miski, mis tundus nii loomulikuna, kaotsi läheb, tekib hinge kummaline puuduse tunne. Ja suusahüpete puhul on asjalood täpselt nii, kui minu kallis David kellegi muuga nädalavahetuseks asendatakse.
Kummaline on ka see, et ma ei oska Eesti kommentaatorite seast vist ühtegi välja noppida , kes mulle tõeliselt meeldiks, nii oma jutu kui ka läbi teleri inimeseni jõudva oleku poolest. Ei ole minu sümpaatiat võitnud ei Anu Säärits ega Lembitu Kuuse oma põhjapanevate keelepärlitega. Rääkimata nendest vahvatest onudest, kes suuremate võistluste ajal suusahüppeid (mida siiamaale jõuab ülimalt harva) kommenteerivad. Võib-olla on asi minus endas, kuna olen välismaiste ülekannetega harjunud ning tajun mingil määral kvaliteedi vahet. Ehtsaks näiteks võib tuua vormeli, mida ma lihtsalt ei suuda TV3 pealt vaadata, vaid lülitan kanali automaatselt RTL'i peale. Seal on see kuidagi midagi enamat kui lihtsalt vormel. Midagi rohkemat.
Day 19 - A song from your favourite album
See paneb jälle pisut tõsisemalt mõtlema. Raske on kõige südamelähedasemat albumitki paljude seast välja praakida, loost rääkimata. Seetõttu tuleb vist taas mitu lugu letti lüüa. Esimene, mis pähe lööb, on Jack Johnsoni "Sleep through the static" samanimeliselt albumilt. Ääretult mõnus album ning ausaltöeldes võiks sealt terve nimistu ette lugeda. Iga lugu omamoodi eriline ning südame külge kasvanud. Kindlasti ei või kõrvale jätta Kings Of Leon'i "Revelry't" albumilt "Only By the Night". Siinkohal pean end taas kordama, kuna bändi viimane album on üdini geniaalne. Raske on leida kauamängivaid, kus iga lugu kuulamist väärt on. Veel tooksin esile viimasel ajal kuulamisobjektiks langenud Revolverheldi albumilt "In Farbe" pärit loo "Ich werde nie Erwachsen". Rohkem kommentaare pole tõenäoliselt vaja, piisab vaid kuulamisest.
Heledad hommikud, äikesesed pärastlõunad, pikad soojad õhtud, tähti puistavad ööd. Kogu suvi ühesainsas päevas. Sa ärkad sel hommikul ja astud vanasse parki. See on nagu suur unustatud aed, millel pole piirdeid, keeldusid, peremeest, Ainult puud kui su suured sõbrad, hea päikesevalgus, roheline vaikus, üksioleku teistmoodi tunne.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar