Where would you go with a lasso?

Tunnen, kuidas ümber hõljuv tihe udu raskelt mulle peale vajub ning mind koos endaga allapoole suunab, kohati isegi surub. Ei mõista ega tunne enam midagi, mis minu ümber toimub. Kõik värvid tuhmistuvad aeglaselt ning kunagi ammu esilekerkinud nurgad muutuvad ühtäkki tagasipöördumatult kumeraks. Tahaksin sellest kõigest läbi tungida, lihtsalt välja astuda. Omada uskumatuna tunduvat jõudu ning nahalt kõditava udu ära pühkida. Võib-olla mõni teine kord.

Kummalisus leidis hoopis teistsuguse tähenduse. Sellise, mida võib-olla mõnes imelik unenäos võib leida. Just unenäod ongi need, mis mind rahutuks muudavad. Nii palju erinevaid pilte keerleb pidevalt silme ees. Eest võib leida stsenaariume, mis silmale harjumatult kiiresti muutuvad, aru saamata, milline parasjagu käibel on. Ja kui viimaks mõistuses tuluke põlema lööb on teema just kui sõrmenipsuga vahetunud. Nad võtavad meeldiva kuju, viipavad lahkelt käega enda poole, räägivad asju, mida kuulda tahan, unustades, et miski ei ole püsiv. Lõputiitrite ajaks on kõik tumedama varju endale üle õlgade libistanud ning kristallselge vesi nõretab mudast.


Forever is a long long time when you lost your way, trying to follow your ideals. But your so-called life, it is such a waste.

Muusika: Phoenix - Love Like A Sunset