The things you put in your head, they will stay here forever. If I say shut your eyes, bury it in my shoulder.

Vajalikud teadmised ja otsused terendavad silmapiiril. Püüavad pilku, helendavad neoonselt. Süda tunneb kummalist tunnet, mis tahtmatult selle kõige poole tirima paneb. Ei märkagi, kui olen taas sammu ligemale astunud, saanud osaks järjekordsest killukesest. Hing on saanud magusat maitset tunda ning ihkab üha enam, tahab rohkem ja ei mõtlegi järele anda. Kindlustunne ehitab endale tasapisi pesa. Otsused loovad kindla pinna jalge alla, eesmärgid sunnivad edasi pürgima. Seni, kuni terviklikkus ei ole enam käeulatuses, vaid hoopis lähemal.
Puude vahelt paistab valgust.

"Mu rahutu hing ei lase mul ühtegi otsust teha. Senikaua, kuni ma ärkan hommikuti üles, peas kümned mõtted, mida kõike teha tahaks, kuhu kõikjale minna tahaks ja kolida tahaks, ei saa ma teha ühte ja lõplikku otsust, sest hakkaksin seda kahetsema kohe, kui olen otsuse välja öelnud või sellele alla kirjutanud. Lõpliku otsuse pean ma tegema iseenda, mitte kellegi teise pärast, ning olema selle otsusega rahul."

Silmadesse tükib uni. Raske on mõelda, et nädalavahetuse ja minu vahele jääb veel 3 päeva. Need tunduvad järk-järgult aina pikemateks venivat. Vahel lausa nimelt.
Tegelikult uhuvad must pidevalt üle nostalgialained. Kord rõõmsad, kord nukrad. Mõnikord sooviks aega tagasi kerida, kuid siis mõistan, et olevik on ehtne. Käega katsutav, tõelisus. Selle reaalsus sõltub aga sellest, kui roosad prillid kellegi ninal asetsevad.
Viimasel ajal näen unes inimesi, keda seal nägema ei peaks. Ärge tulge mulle külla.

Täpselt 10 päeva pärast algab elu.


Ja Sofi Oksaneni "Puhastus" oli suurepärane. Hämmastav elamus. Lugege.

Muusika: Blue Foundation - Eyes On Fire