Just make her smile come back and shine just like it used to be. And then she whispered "How can you do this to me?"

Jõudsin järeldusele, et jätan kõik need hetked, mis kunagi hulganisti rõõmu on valmistanud ja mind kuidagimoodi tänasesse hetke on kandnud, lõplikult unustusse. Neid hetki on palju ning suur osa neist on mind pannud tundma mingil määral erilisena. Need momendid panevad aeg-ajalt naerma, kuid enamjaolt kisuvad vaid sisemuses pesitsevaid haavu lahti. Teen sellega ametlikult lõpu, ka nende verivärskete mälestustega. Nagu ma kunagi ühele inimesele ütlesin: "Milleks meenutada midagi, mis teeb haiget." Kuid tuleb vist tunnistada, et ma olen vist sedavõrd massohhistlik inimene, et olenemata sellest, et ma siin enda jaoks tervet maailma kokku luban, tulevad vanad luukered kapis mind peagi kummitama. Just nii, nagu see on alati olnud.
Aga ma luban, et ma otsin selle vana enda ülesse, kes oli õnnelik ja rahul sellega, mis teda ümbritses. Ma igatsen seda vana ennast ning kui see päev kätte jõuab, siis ei lase ma sellest enam lahti.

Märkasin enda juures ühte huvitavat asja. Ma ei julge inimestele silma vaadata. Mitte, et see kõikide inimeste puhul nii on, sest alati tulevad mängu erandid. Nagu näiteks need kõige kõigemad sõbrad. Kuid see on siiski omamoodi kummaline. Ma nagu vaistlikult kardaksin inimeste silmades midagi näha. Õigemini kardan seda, et nad näevad minust läbi paremini, kui ma oleksin osanud arvata. Et nad saavad aru, mida ma mõtlen, tunnen ning arvan. Olen selleks vist liialt palju kõrvetada saanud ning nüüd ei taha, et inimesed vaid pilguga mõistaksid, mis värk minuga on. Nagu ma põgeneksin inimeste eest, aga ehk see ongi nii. Ehk just seetõttu on kõik asjad läinud selles suunas, nagu see on siiani läinud. Silmad on siiski hinge peegel. Kummaline, mis muud.

Aga tegelikult teeb lausa uskumatult haiget see, kui ollakse ära harjunud millegi uskumatult toreda ja vahvaga, kui ühtäkki pannakse võõrutusravile. Lihtsalt nii, kerge sõrmenips ja asi korras. Ja nii raske on öelda lahti asjadest, mis on ajaga külge kasvanud ning saanud osaks elust. Ja kõige hullem on see, et ma ei saa selle vastu midagi teha. Võin kasvõi kümne küünega sellest kinni hoida, kuid see ei aita. Ja ma salamisi ootan seda päeva, mil see mind taas ringiga tagasi üllatab ning rajalt maha võtab. See on alati nii olnud.
Et selline siis ongi valu?

Ootan hetke, mil see mind maha murrab.


Ja Mihklile üks küsimus. Kas sa ikka mäletad? :D