Sometimes love comes and knocks you down. I never thought I’d fall for you as hard as I did.

Eile käisime Tõrvas hobikooriga laulupeo ülevaatusel. Pärast kahte ja poolt tundi laulmist ja kava läbivõtmist tuli siis kontsertkavas kohtunikele laulda. Meie olime viimased esinejad. Lavale astudes värises jalg ikka korralikult ja süda peksis nii mis jube, kuid see kõik tasus end ära, sest me tegime ära! Kuigi proovis tekis tõepoolest tunne, et Valgamaa on kõige jubedam maakond terve Eesti riigi peale, oli esinemine siiski sõnulkirjeldamatult super! Me saime ka teada, et kohtunikud ei aplodeerinud kellelegi nii nagu meile, mis tegi tuju veel rõõmsamaks! Väga võimas tunne oli ja kõik olid loomulikult väga õnnelikud. Igatahes, kauaoodatud kaunikene lõppes meie jaoks äärmiselt positiivselt! Just sellist tunnet ma soovisingi, olles hobikoori liige, tunda ja eilne õhtu oli tõestuseks, et see on tõepoolest võimalik.

Vaikselt hakkab tunduma, et kevad hakkab ka minu hinge tulema, sest iga päevaga tuleb minu südamesse aina rohkem värve värvipaletilt, mis omakorda muudab tuju uskumatult heaks ja paneb silma särama. Kõiges võin süüdistada üht. Boy you knocked me down.

Kas teil on ka nii, et tunnete rõõmu sellest, et saapad klõbisevad asfaldil ja päike lumevalle sulatab ning kevade sellega meile samm sammu haaval aina lähedamale toob? Mina võin oma kaks kätt tõsta ja öelda, et mina olen selliste asjade meeletu nautija. Just sellised pisikesed detailid, mis kevade saabumisega silma jäävad ja mis paljude jaoks niivõrd igapäevased on. Ma pole end kunagi kuigi tavaliseks pidanud ning selline pisikeste asjade märkamine ehk ongi see kõige suurem erinevus minu ja teiste vahel. Ja võin ka mainida, et seda oskust ei vahetaks küll mitte millegi vastu, sest sellest on mõnikord kõige ilusa nägemise kõrvalt ka meeletult kasu ka.