I see lovers in the streets walking, without a care. They're wearing out loud like there's something in the air. Love takes hostages, gives them pain. Gives someone the power to hurt you again and again, but they don't care. And it kicks so hard, it breaks your bones. Cuts so deep it hits your soul. Tears your skin and makes your blood flow. It's better to know that love is hard.Valus on. Selline vastikult tundetu olek, kuigi sisimas teeb kogu teadmine nii haiget, lausa piire ning vahendeid valimata. Sellest momendist saadik on selline tunne nagu see tuksuv elund, mis minu soontesse verd pumpab, oleks minust justkui nii tuimalt ning hoolimatult välja võetud ning tükkideks rebitud.
Ausalt, kuidagi nii tuim ja tühi on olla. Kogu kremplile surub peale vajadus lihtsalt kraanid valla päästa ning kogu valu välja nutta. Aga milleks? Mis see mulle annab? Punased silmad ning endise valu. Kergem mul sellest ei hakka.
Läheb valesti, nii valesti. Eks see reaalsus pidigi kord mind maa peale tagasi tooma ning minu roosad prillid hävitama, mis mind kõikidest asjadest hoolimata õnnelikuks tegid.
Mika nurgakesse ma midagi peale selle, et Mikukesekene oskaks mind hästi oma suurepärase huumorimeelega lohutada, kirjutada ei oska.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar